Ranno Päi: Riigihange või tasuta ideekorje?

Hankes nõuti „proovitööd“. Mitte ideekavandit ega disainisuuna kirjeldust, vaid terviklikke visuaalseid lahendusi. Oodati postreid, bännereid, e-jõulukaarti, trükiseid, infomaterjale, koguni kujundusi tassidele ja särkidele. Kõik pidanuks olema viimseni valmis, läbimõeldud ja loomulikult tasuta.

Kujutame ette sama olukorda pagariäris: „Ma sooviksin üheksa erinevat pirukat. Las ma maitsen kõik läbi – siis otsustan, kas ja millise eest maksan. Võib-olla ei maksa üldse. Aga ärge muretsege, see on lihtsalt hindamise aluseks.“

Tasustamata proovitöö ei ole kvaliteedikontroll, see on viis saada loovtööd ilma selle eest maksmata.

Idee, visuaalne kontseptsioon ja kujundus ei ole kõrvalsaadused. Nende loomine vajab aega, oskust, ettevalmistust, vaimset pingutust ja sageli ka meeskonnatööd. Kui valmislahendusi nõutakse enne tasu, ei ole see enam professionaalsuse hindamine. See on töö tellimine ilma vastutuseta maksta.

Tegemist ei ole Eesti-spetsiifilise probleemiga, vaid teadliku valikuga: kas riik väärtustab loomevaldkonda või kasutab ära? Teemat on põhjalikult käsitlenud International Council of Design (ICoD), mille liikmeteks on ka Skandinaavia disainiorganisatsioonid. ICoD on rõhutanud, et kui disainer osaleb konkursil, kus nõutakse valmislahendust tasuta, on see ebaeetiline. Põhjamaades ei peeta normaalseks, et riik või ettevõte hangib loovtööd „proovimise“ sildi all tasuta. Siin ei ole tegemist küsimusega „kas leidub disainer, kes seda teeb“, vaid „kas me kaitseme ametiala ja professionaali väärikust“. Eesti riik toob oma teistes poliitikates tihti eeskujuks Põhjamaid ja soovib saavutada sarnast ühiskondlikku taset. Sama ambitsioon võiks laieneda ka loomevaldkonnale.

Kui riik ise ei pea loovtöö eest tasumist vajalikuks, miks peaks seda tegema eraettevõte? Tasustamata „proovitöö“ annab sõnumi, et loominguline töö pole päris töö, vaid midagi, mida võib proovida, testida ja kõrvale heita. Ent iga proovitöö taga on inimene. Tema aeg, tema oskused ja tema kogemused on reaalsed. Need on sama reaalsed kui programmeerija tunnid, juristi nõustamine või arhitekti eskiis.

Loovtöö ei ole hobi, mida tehakse kohvilaua taga inspiratsiooni oodates. See on kutseala, mis nõuab professionaalset ettevalmistust, tehnilisi oskusi, strateegilist mõtlemist ja vastutust. Kui selle eest ei maksta, jääb mulje, et tegemist pole teenusega, vaid lahkelt pakutava lisaväärtusega.

Samal teemal on kirjutatud varemgi, näiteks 2020. aastal avaldatud Dan Mikkini artikkel „Tasuta töö küsimine ettevõttelt ei ole okei“. Ei saa öelda, et pole tehtud jõupingutusi olukorra leevendamiseks. Käesoleval aastal valmis Turundajate Liidu eestvedamisel juhend „Turundusteenuste riigihangete parimad praktikad“. Juhend aitab tellijatel korraldada paremaid riigihankeid ning see dokument võiks olla iga riigihankija laual. Võibolla peaks korraldama hanke juhendi levitamiseks.