„Meil ei olnud midagi ja me mõtlesime väikselt – ja seega kolisime pärast ülikooli Tallinna, mitte Berliini, Kopenhaagenisse, New Yorki,“ kirjutab Silvia Pärmann arvamuskonkursile Tark Turundus saadetud loos.
Silvia Pärmann kirjutab, et Eesti väikelinnad ja maapiirkonnad ei saa uusi elanikke juurde pelgalt suvevõlude, kingituste ega reklaamiga, vaid peavad „müüma novembrit“ – igapäevast elukeskkonda, kogukonda ja toimivaid teenuseid. Tema sõnul tehakse kolimisotsus töö, kodu, kooli, transpordi ja inimeste järgi. Kadri Leetmaa viidates märgib ta, et nullindate suur linnastumislaine on läbi ning kahaneval turul tuleb turundus siduda päris elu võimalustega.
Silvia Pärmann
Foto: Terje Ugandi
Kolisime oma kõigi võimaluste linna, kus me ei tundnud kedagi, sest polnud käinud Tallinna eliitkoolides, meid polnud võetud isegi EÜSi. Ega meid keegi ka oodanud.
Me ei mõelnud Ida-Euroopa vaibile, Liivalaia tänavale ega puuduvatele rattateedele, sest me polnud kunagi ühtegi näinudki. Tahtsime Tallinna, sest me tahtsime raha – ja veel rohkem igatsesime inimesi, kes saaks aru, kust me tuleme ja mida tunneme. Me leidsime oma hõimu ja saime hakkama, meie – see tähendab põlvkond, kes nullindatel hülgas Eesti väikelinnad ja kolis pealinna.
Viimane suur laine
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kakskümmend aastat hiljem tahavad kõik meid meeleheitlikult endale, iga põllule kerkinud uusarendus ja tühjaks jäänud küla saartest Setomaani. Mitte nädalalõpuks spaasse. Nad tahavad meid enda juurde elama.
Olime viimane suur laine ‒ rändeuurija Kadri Leetmaa on selgitanud, et nii suurt hulka linna poole liikuvaid noori nagu nullindatel maal enam ei ole. Linn tõmbab ikka, lihtsalt meri, kust laine tuli, on ära kuivanud.
Turunduse keeles on see kahanev turg. Iga uus külaelanik on mõne teise küla endine elanik, sest sisserändajad, oleme ausad, meile üldse ei meeldi. Ja turuliidrid on teada: Rae vald kahekordistas 15 aastaga oma rahvaarvu. Ka Tallinnast välja kolides oleme jäänud üsna selle lähedale.
Kaugemal ootavad meid tühjad majad ja omavalitsused, mille eelarvetesse oleks vaja meie tulumaksu. Neil on ilus loodus, värske õhk ja turvaline elukeskkond. Me teame. Me kasvasime seal üles.
Aga kolimiseks peaksime lahti võtma elu, mille kokkupanekule kulus kakskümmend aastat. Väikelinna konkurent on meie praegune kodu, sõpruskond ja teadmine, kellele helistada, kui õhtul tahaks kinno minna või hommikul auto käima ei lähe. Selle pakkumise kõrval jääb värske õhk pisut üldsõnaliseks.
Tallinna kuldsesse ringi mahuksime kõik ära. Eesti piir kulgeb paraku kaugemalt. Sinna vahele jääv maa peaks samuti olema kellegi kodu. Tühi küla on endiselt Eesti, aga pole enam kellegi maailma kõige tähtsam koht. Kõik muu, mida siin turundatakse, spaapaketist kodulaenuni, eeldab, et Eesti püsib. Seepärast on ka turundajate asi, kas väljaspool Tallinna käiakse ainult suvitamas või on seal ka kellegi kodu, mida hoida ja kaitsta.
Tuleb müüa novembrit
Üheksakümnendatel küsis kohaturundaja, miks peaks keegi siia puhkusele sõitma. Küsib siiani, kuigi vahepeal on kool kinni pandud. Aga hotell on avatud, lausa aasta ringi, kaks kuud isegi täis! Turundus töötab.
Sihtkoht müüb juulit, elukoht peab müüma novembrit. Juulit oskame hästi müüa: jaanipäevast on väikelinnade hotellid ülebroneeritud, istume Tallinnast kohale sõitnud sõpradega baarides ja õhkame vaimustusest. Siis tuleb september ja läinud oleme kõik. Tehtud on tuhandeid postitusi ja saadud miljoneid laike. Turundaja esitleb kasvavaid numbreid, vallajuht vaatab kahanevaid.
Setomaad ei pea meile tutvustama, käisime seal juulis. Sinna kolimine on aga otsus, mille puhul viga maksab kätte aastaid. Enne seda küsitakse, kuidas saab tööle, kas on kuskil elada, kas lapsel on hea kool ja kas novembris on ka kellegagi rääkida. Turunduse mõõdikuks peaks olema see, kes kolib, kes jääb ja kes kutsub sõbra naabermajja.
Võib-olla tahame juba tulla
On proovitud uusi elanikke meelitada kingituste ja rahaga. Aga enne otsustamist, mida kolijale kinkida, võiks uurida, kes ta on ja mida vajab.
Arengukavas on ta „noor pere“. Mõni tuleb aga üksi ja mõni on saanud vahepeal viiskümmend. Üks otsib lapsele kooli, teine ettevõttele ruume, kolmas seltskonda, keda õhtusöögile kutsuda. Inimesi napib, aga kõik ikka ei sobi.
Võib-olla me juba tahame tulla. Lihtsalt kodu, kuhu kolida, pole: müügis on mõni suvila ja majad, mille renoveerimiseks tuleks paariks aastaks palgata puhkus võtta. Tühja riiulit pole mõtet reklaamida.
Ja siis november: raamatuklubi, trenn, laulukoor, kellegi hoovimajja tehtud savituba või joogastuudio. Võimalus kohata inimesi, kellele lähevad korda samad asjad.
Turundaja peab saama kaasa rääkida seal, kus otsustatakse kodude, bussiliinide ja lasteaedade üle. Muidu jääb tema ülesandeks reklaamida elu, mida kohapealt osta ei saa – eriti kui riik räägib ühel päeval regionaalpoliitikast ja teisel sulgeb koole, kliinikuid ja postkontoreid. Turundaja vastutus ei lõpe kolimisauto lahkumisega, lubatud elu peab saama ka elada.
Novembrisse kuulub ka see, millest juulis ei räägita. Kui elekter kaob, on vaja teada, kes läheb üksi elavat naabrit vaatama. Kohaturundaja, kes müüb kogukonda, müüb sama asja, mida vajab riigikaitse: inimesi, kes jäävad, tunnevad üksteist ja oskavad koos tegutseda.
Meil on nüüd raha ja mõtleme suurelt: tahame elada väikelinnas ja kihutada kodust mööda kiirraudteed Tallinna, Varssavisse ja Berliini tööle, kaugemalegi veel. Kodutänav ja rattatee võiks õhtul koju jõudes muidugi lumest puhtad olla. Aga kolime ikka sinna, kus ootavad inimesed meie oma hõimust, kes saavad aru, kust me tuleme ja mida me tunneme. Ja kes teavad, kellel on generaator.
Tark Turundus on Best Marketingi, La Ecwadori, EISi, Omnicom Media, Norstati ja ROI konkurss, kuhu ootame värskeid ideid Eesti turundusvaldkonnale ning ettevõtete kasvule uue hoo andmiseks.