Anti Siimer: Reklaamimüra sööb kontaktide väärtuse olematuks
„Välimeediat ostes on turg uinunud illusiooni, et Excelis toretsev statistika, näiteks kontaktide arv, väljendab reklaami märkamist, efektiivsust,“ kirjutab Anti Siimer arvamuskonkursile Tark Turundus saadetud loos.
Paraku ei taga Tallinna kümme „nõutuimat“ ehk suurima kontaktide arvuga asukohta kaugeltki parimat märgatavust. Need on pigem linna peamised tuiksooned, kus liiklusvoog on küll kõige tihedam, aga kus omavahel konkureerib kümneid tänavareklaame, moodustades üheskoos visuaalse infomüra.
Reklaamiostja teadmatusest kasvatatud nõudlus on loonud olukorra, kus möödujate niigi piiratud tähelepanu jagamisel on tulemuseks hoopis linna kõige madalam potentsiaalne märkamine.
Padrik versus põld
Artikkel jätkub pärast reklaami
Tallinnas – „reklaamipadrikus“ – leiame ligikaudu 2500 välireklaami pinda 460 000 elaniku kohta. Kui vaatame siia kõrvale Harjumaad ehk „reklaamipõldu“, siis leiame umbes 15 asula peale suurusjärgus vaid 130 reklaamipinda 190 000 elaniku kohta.
See on kaheksakordne vahe Tallinna kahjuks! Pealinna padrikus konkureerib iga potentsiaalse kontakti nimel kümme korda rohkem reklaame kui Harjumaa avarustes.
Ristmik versus teelõik
Tallinna Taksopargi ristmik on Eesti suurima liiklustihedusega sõlmpunkt, kuhu suubub 5 tänavat, millest Endla tänava ühel lõigul kulgeb suisa 11 sõidurada, mille läbimiseks vajame õnne ja vilumust. On ebatõenäoline, et sellises sagimises leidub hetk reklaami märkamisega tegeleda. Liikudes aga sadakond meetrit edasi, ruum avaneb ja inimesel tekib vaba võimalus reklaami märgata, süveneda ja salvestada.
Arvutuslikult võib ristmiku liiklusvoog genereerida kena frequency, kuid üleküllastatud tohuvabohus pole sellest suuremat kasu. Paradoksaalselt aga on nii mõnigi valmis maksma Taksopargi ristmikul asuva reklaami eest krõbedat hinda, kuigi reaalne märkamine on seal – vaatamata Excelile – pigem madal.
Jutu tuum ei ole selles, kui palju me välimeedias kontakti eest maksame, vaid selles, mida meile müüakse, milline on selle kontakti sisu ja kvaliteet. Keskendugem Exceli asemel reaalsetele oludele ning auditooriumi fookusele – see on tänaval ainus valuuta, mis päriselt loeb ja reklaami sõnumi möödujale mällu talletab.
Välgatus versus sõnumiselgus
Kas digiekraan välireklaami valikuna võiks tähelepanukonkurentsis anda mingisuguse eelise? Tänases pidevalt kiirenevas ja tempokas infoküllusega vürtsitatud maailmas on tajutav, et infonäljase auditooriumi ootused ja uued harjumused muutuvad kiiremini kui oskus selle tarbeks reklaami kohandada.
Digiekraanide puhul räägitakse ju niinimetatud uplift-fenomenist – usutakse, et digiklipi dünaamilisus ja vilgas vaheldumine tõmbab reklaamile automaatselt enam tähelepanu. Silmapilgu mõttes see bioloogilise olendi instinktiivsest käitumisest tulenevalt ilmselt nii ongi, sest aju reageerib liikumisele ürgse ellujäämisinstinktiga: iga inimene võpatab välku või lähenevat lendobjekti nähes. Paraku ei ole see päris seesama fokuseeritud huvi ja tähelepanu, mida me reklaami puhul eeldame.
Digiekraanid on Tallinna välimeedias võrreldes kümne aasta taguse olukorraga väga teistsuguses keskkonnas. Näen siin selget üleküllastumist ja võitlust märgatavuse nimel. Excelis võib kõik näida kena, kuid paraku sünnib tõde tänaval, nüüd ja praegu.
Miks ma sellest üldse kirjutan? Sellepärast, et klient ostab välimeediat endiselt kontaktide pärast. Loodan väga, et see rong ei jääks lõputult teadmatusse kihutama, vaid hakkaks nüüd ja kohe tegema kasulikke peatuseid, läbi reaalsustaju ja tegelike olukordade.
Saada meile oma arvamuslugu ja võida 4000 eurot!
Tark Turundus on Best Marketingi, La Ecwadori, EISi, Omnicom Media, Norstati ja ROI konkurss, kuhu ootame värskeid ideid Eesti turundusvaldkonnale ning ettevõtete kasvule uue hoo andmiseks.