Sisuturundus sündis ammu enne, kui see sõna leiutati. 1900. aastal, kui autode arv Prantsusmaal oli alla 3000, otsustasid vennad André ja Édouard Michelin anda välja tasuta reisijuhi, mis julgustaks inimesi sõitma ja rehve kulutama. Raamat, mis sisaldas teekondi, tanklaid ja soovitusi ööbimiseks ja söömiseks, ei olnud reklaam, see oli käitumise muutmine: Michelin lõi nõudluse, mida polnud olemas. Aastakümneid hiljem muutus teejuht restoranitähtede süsteemiks, mida ihkavad isegi need peakokad, kes väidavad end seda mitte jälgivat. Michelin ei müünud toodet, vaid tähendust.
Sama tegi 2025. aastal Brittany Ferries, kui käivitas koos The Guardianiga kampaania „Uncommon Holidays“. Nagu ettevõtte turundusjuht Andrea Smith ütles, oli eesmärk pakkuda reisijatele eristuvaid puhkuseelamusi, mis erinevad tavapärasest lennureisist – anda vabadus avastada omas tempos, luues mälestusi, mis kestavad kogu elu. Artiklid kandsid küll sisuturunduse märget, ent olid kirjutatud toimetuse tasemel – reisilood Normandia austrisöömingutest, Bretagne’i kaluriküladest ja Baski rannikust konkureerisid loetavuses Guardiani enda artiklitega. Kampaania mõju oli mõõdetav: broneeringud kasvasid. Nagu Michelin sajand varem, toetusid nad ideele, et kõige tõhusam turundus on see, mis loob kultuuri, mitte ei tee kampaaniat.
Kui Brittany Ferries andis merereisile uue tähenduse, siis Rail Baltic Estonia teeb sama maismaal – räägib lugusid inimestest, kes sõidavad rongiga mitte selleks, et jõuda kiiremini, vaid et elada paremini. Kui ma räägin 89-aastasest Ingest, kes sõitis sel suvel rongiga Raplast Varssavisse ja unistab reisist Pärnusse; või eestlastest, kes jagavad muljeid rongipraamilt Sitsiiliasse, mida ähvardab kadumine; või intervjueerin maailma tuntuimat rongireisijat Mark Smithi – meest, kelle portaal Seat61 on teinud rongisõidust kultusliku alternatiivi lennureisile – ei müü ma raudteed. Ma näitan elukvaliteeti, kus liikumine pole tarbimine, vaid kogemus.
Kui tähelepanu muutus uueks valuutaks
Usaldus ei sünni enam eksperdi positsioonist, vaid autentsetest häältest. Inimesed usaldavad neid, kelle kogemused kõlavad nagu nende endi omad. Seepärast toimivad lood, mis tulevad päris inimestelt – mitte emotsionaalsuse, vaid ehtsuse tõttu. Nagu The Economist märkis, on luksuse uueks tunnuseks isiklik puudutus – ja kommunikatsioonis on see isiklik puudutus uus kapital.
Muutus on nähtav kõikjal. Kui ettevõtted kulutavad vähem kampaaniatele, kuid rohkem sisule, teevad nad seda tõdemusest, et usaldus on defitsiitsem kui raha. Klient, kes mõistab, on väärtuslikum kui see, kes lihtsalt ostab.
Eestis on turundus pikka aega figureerinud Exceli veerus „kulu“. See hoiak on teinud innovatsiooni raskeks. Kui eesmärk on pelgalt nähtavus, mitte mõju, sünnib reklaam, mis kõlab nagu reklaam. Aga kui ettevõte käitub nagu väljaanne – kelle eesmärk on seletada, mitte veenda –, muutub turundus kapitaliks.
Tehisaru suudab turundaja heaks ära teha tohutu töö – tõlkida, analüüsida, optimeerida.