Autor: Marianne Liibert • 6. jaanuar 2020

Kas Eesti tarbijate hoiakud on muutunud ja nad üritavad tarbida vastutustundlikumalt ja teadlikumalt?

Lugeda ja kuulda on rohkem kui näha. Kuuleme rohkem kriitikat, sest inimesed, kes reaalselt mõtlevad, palju nad tarbivad, kirjutavad. Nad on häälekamad ja aktiivsemad.

Samas kui me teeme mingeid samme või saadame välja üleskutseid, et tarbitaks vähem kilekotte või ostetaks rohkem kohalikku, siis on meil väga selge eesmärk ja mõõdetavus olemas. Müükides me seda siiski täna veel ei näe.

Kas saame üldse eeldada, et tarbija on teadlik ja nõuab kilekottide või pakendite eemaldamist? Äkki peaks ikkagi tootjad, turundajad ja seadusandjad eeskuju seadma? Olgem ausad, tarbija tahab soodsat, mugavat ja kvaliteetset valikut ning võib-olla lühiajalises perspektiivis ei mõtle sellele, et tema valikud kuidagi maailma halvemaks muudavad.

Jah, selles mõttes on sul õigus. Ma arvan, et väga suures osas ongi trendide loojad tegelikult tootjad ja jaeketid. Tarbija saab anda oma sisendi ja seda ta kindlasti ka teeb. Sageli saame – ja usun, et saavad ka tootjad – selliseid kirju ja klientide pöördumisi või kuuleme mingitest gruppidest, mille põhjal tehakse järgnevaid otsuseid.

Samas seda, mis maailmas toimub, millised tooted võiksid olla edaspidi populaarsed ja mida tootjad omakorda võiksid teha, millistesse pakenditesse neid võiks panna – neid trende jälgivad pigem tootjad ja jaeketid. Me oleme piisavalt suured, et kuidagi ka mõju avaldada ja teha neid otsuseid nii-öelda kliendi eest, ja seda oleme proovinud ka teha.

Tavatarbija seisukohalt vaadates on kõik kohutavalt segane. Raske on aru saada, milline valik on teisest parem. Näiteks milline ostukott on kõige keskkonnasõbralikum: puuvillane, plastikust korduvkasutatav, paberist, plastikust ühekordne? Kuidas aru saada, mis see hea valik oleks?

Ma olen täiesti nõus. Me elame erakordsel ajal, kus pakendiinnovatsioon möllab sajaga. Saame ise igapäevaselt mitmeid uusi erinevate pakendite pakkumisi, sest oleme ka ise väga suur tootja. Lisaks sellele, et müüme hankijate tooteid, on meil omamärgitooted ja Rimi köök, seega otsime pidevalt uusi pakendeid. Tarbijal ongi keeruline, nii nagu ka meil on kohati keeruline. Oleme viimaste aastate jooksul päris palju üht-teist katsetanud. Näiteks mul on üsna selge arusaam sellest, et täna Eesti tarbija ei saa päris hästi aru, mida tähendab biolagunev.

Mida see tähendab?

See tundub inimestele selline võluvõti – et biolagunev kott justkui ongi see, mida sa peaksid kasutama. Tegelikult on biolaguneval ja biolaguneval vahe sees. Üks on selline, mida sa tohid kodus komposteerida, teine vajab selleks eritingimusi. Ei ole nii, et võtad ükskõik millise biolaguneva pakendi, viskad selle kodus kuuse alla ja loodad, et ta seal hävineb. Kui sinna peale ei ole kirjutatud, et ta sobib koduseks komposteerimiseks, siis ta tegelikult vajab eritingimusi, mida ei ole täna ei Baltikumis, Eestis ega ka mitte Rootsis.

Password – tutvu kavaga ja registreeru siin!

Toimumise aeg: 4.-5. märts 2020

NB! Soodushind kehtib 17. jaanuarini!

See on klassikaline rohepesu. Kui ta ikkagi ei ole biolagunev, siis ei tohiks nii öelda. Tulles tagasi ostukoti juurde – kui mul on valikus ühekordne plastikkott, riidest kott, paberkott ja mitmekordselt kasutatav plastikkott, mis oleks parim valik?

Ka plastikul ja plastikul on vahe. Üks plastik on tehtud taaskasutatavast materjalist ja on kergesti taastöödeldav, seega ta võib tõesti tunduvalt keskkonnasäästlikum olla. Ent selleks on vaja, et inimesed ka reaalselt sorteerivad prügi, et ta jõuabki sinna, kus teda saab taastöödelda. Täna me teame väga hästi – neid numbreid on meediast läbi jooksnud ja erinevad prügifirmadki on selle välja toonud – kui suur on Eestis inimeste hulk, kes sorteerivad. See on üsna väike suurt seltskonda arvesse võttes. Lisaks, kas see prügi jõuab metsa alla, ookeanisse või merre. Minu soovitus on kasutada talupojamõistust – mida vähem me asju kuskilt koju tassime, seda parem.

Talupojamõistus ütleb, et võta kodust kott kaasa, mine sellega poodi ja käi sama kotiga mitu korda.

Just, ja paranda oma riideid, mitte ära osta kiirmoepoest uusi ja nii edasi.

Seda räägib meile nüüd jaeketi esindaja. Kuidas selle vastuoluga hakkama saada, kui ühest küljest teie äriline huvi on käivet kasvatada ja rohkem müüa, teisest küljest kodanikuna saate aru, et on mõistlik teistmoodi käituda ja võib-olla vähem tarbida?

Naljaga pooleks võib öelda, et me müüme süüa ja seda vajab inimene ikka. Eks ta on ikka nii, et äri ei saa teha iga hinna eest, nii et sa ei mõtle sellele, mis sinust maha jääb. Me ikkagi mõtleme pikema perspektiiviga, ja usume sellesse, et pigem peaks eelistama kvaliteeti ka toidu osas – see on hea sulle endale, sinu tervisele ja sinu kodukohale. Tahame, et meil oleks tulevikus ka kliente, et tulevikukliendid oleksid terved, et neil oleks kodu, kus saab värsket õhku hingata. Nii et selles mõttes on see natuke visionäärlik.

Samas börsiettevõtete tulemusi hinnatakse pidevalt ja kui see kvartal läheb halvemini kui eelmine, siis on kohe juhtkond tule all.

Ma arvan, et me ei saa siiamaani kurta. Eks see läheb ka inimestele korda. Ühel hetkel ei pea inimene kodust väljagi astuma, vaid valib ostukoha ka toidu osas selle järgi, mis talle korda läheb. Teame, et inimesed eelistavad seda toidupoodi, mis neile tee peale jääb. Täna Eestis e-poe võidukäik toidu osas ei ole veel nii suur, aga kindlasti see kasvab, seda näeme ka oma emafirma pealt. Tulevikus ei ole enam oluline, kas see jääb tee peale või ei jää. Kui inimene teeb oma ostukoha valiku väärtushinnangute järgi, siis me loodame, et kui talle lähevad samad asjad korda, mis meile, siis ta teeb võib-olla valiku meie kasuks.

Toidu raiskamine on nii tarbijate kui jaekettide jaoks päris suur teema. Valik on suur ja ilmselt on üsna võimatu koguseid nii planeerida, et kõik viimseni ära ostetakse. Mida teha, et toitu vähem raisku läheks?

Kõigepealt ma täpsustaksin, et erinevad uuringud nii Eestis kui Euroopas on näidanud, et tegelikult on kõige suurem raiskamine kodumajapidamistes. Räägin erinevusest seitsekümmend versus kaksteist jaekettide kasuks.

Jaekettide poolt ära visatud toidu hulk on väike võrreldes sellega, mis inimesed kodus ära viskavad? Põhiline raiskamine toimub kodudes, inimesed ostavad liiga palju toitu, mida nad ära ei söö?

Just, või siis teevad liiga palju süüa, mida ei jõua ära süüa või ei söö seda enam teisel päeval. Ma võib-olla ei ole õige inimene rääkima, miks see nii on. Mulle tundub, et sellest teemast rääkimine on natuke liiga palju tootjate ja jaekettide poole kaldu, kui tegelikult peaks rohkem rääkima sellest, miks kodudes toit raisku läheb. Meil on ettevõttes aastate jooksul kogu aeg mitu projekti käsil selleks, et vähem raisata. Investeerisime hiljuti tehnoloogilisse lahendusse Whywaste ja tänu sellele saame loodetavasti mahakandmisi vähendada.

Samas mitu projekti on inimestel kodus käsil, et toidu raiskamist vähendada? Ma usun, et see number on põhimõtteliselt olematu. Keegi ei paku mingit rakendust, kuidas saaks kodus raiskamist vähendada. Tundub justkui meie loeme oma raha rohkem kui inimesed kodudes.

See on hea idee iduettevõtjatele, kes võiks sellise rakenduse teha.

Just, sinna ma olengi suunanud need noored ja andekad, kes meie poole pöörduvad ja tahavad meile midagi uut pakkuda. Olen neile öelnud, et tegelikult on olemas veel täiesti suur valdkond, mis on katmata – arendage midagi neile ka.

Keskkonnasäästlikult mõtlevad inimesed räägivad, et ideaalne oleks minna oma pakendiga poodi ja lasta sinna panna vajalik kogus ning siis ei olesk pakendeid üldse vaja. Probleemiks osutub toiduohutus, listeeria ja salmonella sattumine toidu sisse oleks siis päris raskesti takistatav. Kuidas sellega hakkama saada?

Täna saab Rimist ka oma karbiga toitu osta, seda oleme võimaldanud nüüdseks juba umbes aasta. Mõnes poes pole keegi oma karbiga käinud. Nagu enne rääkisime, siis neid inimesi väga palju siiski ei ole kahjuks.

Muidugi, ühelt poolt meile on väga karmid tingimused. Peame toiduohutuse tagama ja uskuge mind, ma arvan, et meie poes pühime, peseme ja sätime neid asju tunduvalt rohkem kui võib-olla mõnes kodus, et oleks puhas ja hügieen tagatud. Meil käivad ka kontrollid, mis on taaskord selline mõõdetav nähtus. Hiljutiste uudiste valguses kõik teavad, kuidas sellega võib minna. Ma taaskord kasutaks seda talupojamõistust siin. Igal asjal on mingi mõistlik piir. Täna sel veel Eestis turgu ei ole, et poodides pakenditest täielikult loobuda. Ma olen mujal maailmas selliseid poode näinud ja neil on kõigil ühine nimetaja, nad on väga väikesed. See pole jõudnud veel massidesse.

Vastutustundlikkus on lai mõiste ja see ei ole seotud ainult keskkonna või loodusega, vaid ka inimestega. Olete oma värbamispoliitikas rõhutanud, et ootate tööle erinevaid inimesi, sealhulgas puudega inimesi. Kuidas tarbijad sellesse suhtuvad ja kas on olnud intsidente, kus klienditeenindajatega on halvasti käitutud?

Selles osas on päris erinevaid kogemusi. Ma arvan, et see ei ole enam täna mingi haruldus, teistel kettidel on ka näiteks kuulmispuudega töötajaid. Pean siinkohal siiski ütlema, et olen kuulnud juhtumitest, kus selle kohta on õelaid kommentaare tulnud. Samas usun, et täna on see ikkagi juba pigem norm, mille üle mul on erakordselt hea meel.

Samas siinkohal tahaks mainida, et võrreldes Skandinaaviamaadega on täna endiselt väga tõsine probleem teenindaja maine üleüldiselt, mida oleme proovinud oma tööandjakampaaniatega parandada. Mulle meenub üks näide, kui aastaid tagasi kohtusin Rootsist Eestisse tulnud praktikantidega, kes töötasid kooli kõrvalt poes teenindajana. Küsisin neilt, kuidas on Rootsis lood teenindaja mainega ja mulle tundus, et nad ei saanud mu küsimusest aru. Nad vastasid, et see on normaalne, kõik noored lähevad kooli kõrvalt tööle ja pigem on imelik see, kui su CV-s ei ole kirjas, et sa oled poes töötanud. Oluline on just see, kus sa oled töötanud, kas see on ka väärt pood ja kas väärtushinnangud on sobinud.

Järelkuula saadet:

Loe lisaks:

Katrin Bats: jätkusuutlik ettevõtlus ja turundus on olulised

Rimi võttis kasutusele äpi, mis aitab päästa veelgi rohkem toitu