Liina Pulges: Head tüdrukud nii ei turunda

„Meie bränd toodab oma sisu ise ja mõjuisikuid ei kasuta“, „Eesti on riigiasutustes TikToki rakenduse ära keelanud, ju seal ikka on omad põhjused taga“, „tehisaru ikkagi head reklaami ei tee“ jne.

See on see, mida arvavad uutest turundussuundadest minusugused 40+ „turundusgurud“, kelle teadmiste parim enne jäi selle aastatuhande algusesse. Teeme pressiteate, käime hommikul „Terevisioonis“, surume artikli paberlehte ning tellime ühe veebibänneri ka. Küll meie juba teame, mis töötab.

Jubedalt tahaks müüa ja kasvada, aga me ei usalda neid kahekümneseid noori, kes elavad ja hingavad sotsiaalmeedias ning vaid ise teavad, mis neid veenab. „Noored peaksid rohkem raamatuid lugema, muidu ei võta neid keegi tööle“, „laste aju on telefoni tõttu ajumädanikku täis“ ja nii edasi. See on sama hea jutt, kui minu vanaema rääkis mu isale, et nii laiu teksapükse ei tohi endale õmmelda ja nii pikki juukseid kasvatada, sest muidu sinust õiget inimest ei tule ja üleüldse – mis teised sinust arvavad?

Meie lapsed ei tahagi tööle minna, isegi turundajaks mitte. Nad tahavad teha ägedaid asju ägedate inimestega ja kui see neile nii ei tundu, siis nad ei hakka isegi proovima. Jah, sellise suhtumisega arstiks ei saa, aga mu lapsed ei tahagi olla nagu nende kirurgidest vanaema ja vanaisa. Inimesed, kes on sunnitud tegema 24-tunniseid vahetusi ning on oma ameti lõksus. Inimesed, kes tahaks juba ammu ära pensionile minna, et saaks hakata tegema neid asju, mis päriselt meeldivad, ja sel kellaajal, kui endale meeldib.

Ütlen kohe ära, et ka mina olen üks neist eelpool mainitud turundusjuhtidest. Võiks lausa öelda, et ma olen täpselt sama kehv ning see ei loe midagi, et aastal 2012 valiti mind Eesti muuseumide aasta turundajaks. Tänaseks on minu firma teenetest Eesti muuseumikaardi juures loobutud ning see on igati õigustatud. Mind ei ole enam muuseumimaailma vaja, sest ma ei ole parim reklaamitegija aastal 2025.

Kui mu 22-aastane praktikant tegi muuseumikaardile neoonroosa taustaga meemi ja telefoniga tänavaküsitluse, siis ma ei kustutanud neid ära, aga ei osanud eriti hinnata ka. Õnneks oli mul nii palju nutti, et ma ei tutvustanud talle meie persoonasid ja turundusstrateegiat, sest ega ma polnud seda ise ka lugenud pärast seda, kui antud dokumendi oma juhile genereerisin.

Midagi pole parata, aga ei tööta enam need peensusteni lihvitud turundusstrateegiad, agentuuri poolt peenhäälestatud telereklaamid, tippdisaineri poolt kujundatud plakatid ja kriitpaberil voldikud. Päris asja on vaja.

Kui me jätkame turundust vanakooli teleklippidega teles näitamiseks, siis on see sama, kui Eurovisioonil esindaks Eestit taas Ivo Linna koos Maarja-Liisiga. Ilus, aga paganama igav ja väheveenev. Äkki ikkagi neelaks oma „pikaaegse kogemuse ja laialdased teadmised turunduses“ alla ja annaks rooli noorte kätte?

Ma arvan, et see mõjuks brändile sama värskendavalt kui Valge Tüdruku ja Germo Toonikuse skandaalne happening Eesti Rahva Muuseumis. (Kui sa ei tea, kes nad on, siis on see esimene punane lipp, et 2025. aasta „Aasta turundaja“ tiitlit sa ei saa).

Kuigi mu vanaema kartis antiikajal, et poeg läheb oma laiade teksadega üle käte ja et keemilised lokid keeravad ta maine tuksi, siis nii see ei läinud. Keegi ei hakanud neist halvasti mõtlema. Tänapäeval käivad vanaemad Germode juures sonkse tegemas, juuksuritoolis tehakse paar collab’i ning pärast minnakse koos muuseumisse kontserdile. Paar postitust tehakse ka ja ongi see turundusasi tehtud.

Aastal 2025 just nii head tüdrukud turundavadki.