Hea arvamuslugu muudab maailma

Ühe mu lapsepõlvesõbra lemmikfraas oli “julgete päralt on maailm”. See sobib suurepäraselt motiveerivaks motoks, kui kaalud, kas osaleda peagi stardipaugu saaval Best Marketingi arvamuslugude konkursil. Eneses kahtlemine on inimlik, sest oma mõtteid või ideid avalikkuse ette viies tuleb paratamatult arvestada tagasisidega, mis võib olla ka negatiivne. Üksiti tähendab aga teatav ebakindlus ka enesekriitikat, mida targal inimesel on just parajal määral.

Küll aga on konkursist osavõtt kindla peale võit, sest seeläbi saad unikaalse kogemuse. Ja isegi kui idee ei pruugi tuua kõrget auhinda, jagab lisaks žüriile oma tunnustusi ka lugeja ehk laiem publik. Sealt võib omakorda tulla reaktsioone, mida ei oska oodatagi! Lõppeks on mistahes žürii otsus subjektiivne, aga keegi auditooriumist võib leida ideest mõtteainet või tahta sellega midagi ette võtta.

Kui idee konkursil esitamiseks on olemas, tuleb see kirja panna. Minu soovitus on asuda otsekohe asja juurde, tulla keskse mõttega lagedale. Pikk sissejuhatus muutub väga kergesti targutavaks heietuseks. Aste-astmelt lugeja köitmine on omaette kunst, mis nõuab (aja)kirjanduslikku meistriklassi ja kogemust.

Korralikus arvamusloos on kindlal kohal argumendid ja faktid. Argumentide kaudu selgitad, miks teema üleüldse on tähtis, faktid omakorda toestavad argumente. Näiteks artiklis, mis tegeleb liikluskultuuriga, on argumendiks liiklejate turvatunne ning fakte saab leida ametlikust statistikast. Fakte tuleb kontrollida, ehk olla kriitiline allikate osas. Mistahes ideele on olemas vastuargumendid, ka need tuleks faktidega ümber lükata.

Noortele ajakirjanikele tuletan alati meelde üht ajakirjandusliku teksti rusikareeglit show, don´t tell.“Näita, ära räägi” – jutustada võid kuitahes pikal, ent see ei pruugi lugejat veenda, seevastu mõni ilmekas näide otse elust annab mõtetele lisajõu.

Ära pelga oma mõtteid ja stiili. Ennem tasub olla lihtne kui keeruline. Kramplikud püüdlused niiöelda targalt kirjutada viivad enamasti piinliku tulemuseni. Filosoofide tsitaadid, võõrsõnade rohkus, ladinakeelsed sententsid – kõike niisugust lugudes kahtlemata kasutatakse, aga see töötab vaid juhul, kui kirjutaja kasutab seda loomulikult, ehk saab päriselt aru, mida seesugune lisandus tähendab ja juurde annab.

Hea pealkiri on aktiivne, sisaldab verbi ja kutsub lugema. On ajakirjanikke, kes valdavad seda suurepäraselt, ent leidub neidki, kes töötavad ajakirjanduses aastakümneid, aga pealkirjastamine jääb ikka professionaalse toimetaja hooleks. Kui lugu valmis, soovitan pealkirja osas katsetada tehisaruga. Sealt ei pruugi tulla terviklikku pealkirja, kuid võib saada sobiva mõttesuuna.

Eraldi tööd soovitan teha loo lõpuga. Oleks ju hea, et see lugejale meelde jääks.

Meisterlike arvamuslugude stiilinäiteid leiab Äripäeva arvamuskonkursil Edukas Eesti paremikku jõudnud tekstide seast.

Mida teha aga juhul, kui tekib tunne, et tahaks osaleda, aga ükski teema ei tundu nagu piisavalt hea? Jällegi – see on inimlik ja loomulik, isegi väga head kolumnistid ei leia teinekord teemasid, ent tähtaeg läheneb…

Siinkohal on mul soovitus, tänu millele kuulus kirjandus- ja kinokangelane Harry Potter saavutas edu lohedega seotud ülesandes: mängi oma tugevustele! Igal inimesel on oma amet, anded ja huvialad. See, mis sulle näib tavapärane võib teisele näida eriline, isegi ootamatu ja üllatav.

Kui lugu valmis, tasub lisaks hoolikale ülelugemisele leida endale niiöelda esimene lugeja. Ei maksa hakata palehigis otsima “tuttava tuttavat toimetajat”. Olgu see lihtsalt üks kaasteeline, kelle puhul tead, et ta annab sulle ka ausat tagasisidet. Esimene lugeja ei pea hakkama teksti ümber kirjutama ega mingeid peeneid soovitusi jagama. Las ta lihtsalt loeb ja ütleb, kas mõte on arusaadav, kas miski köitis tähelepanu või tekitas küsimusi.

Soovin kõigile ladusat sulejooksu, aga ennekõike julgust. Näitleja ja dramaturgi Peeter Volkonski võrratud luuleread ütlevad: “Maailm meie ümber muutub, kui me teda puutume / ja me ise muutume, kui see maailm meisse puutub.” Head maailma muutmist ja enesearengut!