Andrei Liimets: Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama tehisaru

Tehnoloogiaga seotud küsimused pole turundusvaldkonnas midagi uut – efektiivsuse ihalus muutis kõiksugu engagement’i ja reach’i näitavad mõõdikud juba ammu töö igapäevaosaks. Loogiline – isegi kui nende numbrite sisusse sügavamalt mitte süüvida, ütleb juurdunud äriloogika, et kui suudad midagi mõõta, suudad sa seda juhtida.

Juhtida ühelt poolt turundust ennast ja juhtida teisalt sihtgruppi soovitud moel käituma – ostma, kasutama, tarbima, osa võtma, teadlik olema.

Ressurss, millele konkurents käib – tähelepanu – pole aga piiramatu. Mida efektiivsemaks, edukamaks selles konkurentsis muutuda, seda suuremaks muutub oht ressurss ammendada. Lihtlabasel näitel: mida valjemini kõik karjuvad, seda valjemini peab iga järgmine karjuma, et end kuuldavaks teha. Lõputu müra sees ei taha aga keegi elada, võimalikust kuulmiskaotusest rääkimata.

Sellele lahinguväljale ongi lisandunud tehisaru, mis muudab igaühele käepäraseks kõik, milleks varem aastaid õppima ning harjutama pidi ning mille teostamine terve turundusbüroo abi võis vajada: graafilise disaini, kohese tekstitootmise, reaalsusest pea eristamatu pildi- ja videomaterjali genereerimise.

Just genereerimise, mitte loomise. Loomine oma kõige ehedamal kujul on tehisaru mustast kastist ilmuva vastand. Meie uus AI-sõber on erakordselt efektiivne olemasoleva materjali pealt ülesannete lahendamiseks. Loovus ei ole aga õige vastus matemaatilisele tehtele, vaid viga süsteemis – uue tee avastamine ja rajamine sinna, kus seda ei paistnud või kus keegi seda otsidagi ei taibanud. Või vastus küsimusele, mida veel esitadagi pole osatud.

Kõik need genereeritud õiged lahendused võivad lühikeses vaates mainitud mõõdikutel kasvu näidata, kuid peletavad pikas perspektiivis rohkem kui peibutavad. Robootikast on läbi filmivaldkonna laiemasse teadvusesse jõudnud mõiste uncanny valley ehk õõvaorg – millegi peaaegu inimeselähedase tekitatud sageli alateadlik võõristus ja ebamugavus.

Sama on juba hooga toimumas AI-sisu, tehisaru abil toodetud teksti, reklaami, piltide ja videotega. Kõikide võimaluste ajastul on imetluse asendanud skepsis ja künism – usaldamatus nähtu, omaenda meelte, isegi igasuguse kunsti ja päriselt loodu osas. Usaldamatus teineteise suhtes.