Marco Rüütel: Turujutud ehk mitu välireklaami on ühes kilos
„Moodsas välimeedias kipub vahel kõige olulisem küsimus tahaplaanile jääma: kui palju reklaamiajast ma oma raha eest tegelikult saan,“ kirjutab Marco Rüütel arvamuskonkursile Tark Turundus saadetud loos.
Marco Rüütel kirjutab, et välimeedia ostul tuleb vaadata eelkõige tegelikku reklaamiaega, mitte vaid lubatud näitamissagedust. Tema sõnul võib digi-välireklaamis ühes plokis olla üle 10, vahel isegi 27 klipi, mis tähendab, et ühe reklaami osakaal võib langeda vaid 3,7%ni tunnist. Rüütli hinnangul küsitakse Eestis digiklippide eest sageli pea sama hinda kui staatilise pinna eest, kuigi saadav nähtavus on väiksem. Ta soovitab nõuda pakkumistes klippide arvu ja eetriaja täpset arvestust.
Marco Rüütel
Foto: Erakogu
Välimeedias on see küsimus eriti oluline. Staatilisel kujul töötab reklaam linnapildis ööpäev läbi, digitaalsel kujul ilmub ekraanile kümneks sekundiks ja kaob seejärel minutiteks teiste klippide vahele. Mõlemad võivad omal moel olla suurepärased reklaamilahendused, kuid nende väärtus ei pruugi olla võrreldav pelgalt hinnapakkumiste, esitletud kontaktide või ekraanil näidatavate korduste põhjal.
Seepärast tasub korraks müügijutust eemalduda ja vaadata, mida lubatud numbrid tegelikult tähendavad.
Reklaamiaja jagamine pole kaugeltki uus nähtus
Artikkel jätkub pärast reklaami
Juba 20. sajandi alguses patenteeriti USAs esimesed prismatablood. Kolm reklaami ühel pinnal tähendas tookord igale reklaamile täpselt kolmandikku eetriajast. Rootsi päritolu Prisma World Signi tabloodena jõudis see tehnoloogia 1990ndatel ka Tallinna tänavapilti. Kümnendi lõpus lisandusid scroller’id, kus sai rullida juba kuni kuus reklaami, langetades ühe reklaami eetriaja kuuendikuni.
Klassikaline ehk püsipind (static) teeb tänaval oma tööd vaoshoitult, kuid ööpäevaringselt. Tema eetriaeg on 100% ja inimesel, kes sellest möödub, on igal ajahetkel võimalus märgata just seda ühte reklaami. Kui aega jagatakse mitme reklaami vahel, jaguneb ka iga reklaami võimalus olla nähtav.
Tänapäevane digi-outdoor (DOOH) on evolutsiooniliselt ja tehnoloogiliselt igati loogiline järgmine samm. Kuid paraku puuduvad digitaalsusel füüsilised piirid: üle kümne reklaami ühes plokis on saanud tavapäraseks ning ette on tulnud plokke, kus on nähtud suisa 27 eri reklaami.
Sekundite mäng
Möödujal jagub välireklaamile tähelepanu keskmiselt üheks-kaheks sekundiks. Kümne sekundi pikkusest reklaamklipist tabab mööduv pilk vaid ühe hetke ning see hetk kuulub reklaamile, mis parajasti ekraanil särab. Tõenäosus, et see on just teie reklaam, sõltub ostetud eetriaja osakaalust.
Sageli esitletakse digipakkumisi selliste lausetega: „Teie reklaam jookseb ekraanil 24, 36 või lausa 48 korda tunnis!“ Kõlab muljetavaldavalt, kuid siin on tegemist sageduse, mitte eetriajaga.
Arvutagem nüüd 10-sekundilise reklaamklipi puhul tegelikku eetriaega:
24 korda tunnis tähendab 240 sekundit ehk TimeShare 6,7%;
36 korda tunnis tähendab 360 sekundit ehk TimeShare 10%;
48 korda tunnis tähendab 480 sekundit ehk TimeShare 13,3%.
Kui aga ekraanil tiirleb kokku 27 kümnesekundilist klippi, kestab üks täisring 270 sekundit. Tunnis mahub sellesse ligikaudu 13 täisringi. Seega saab iga reklaam võrdse jaotuse korral eetrisse keskmiselt 13,3 korda tunnis ning tema TimeShare on ligikaudu 3,7%.
Lubadus „24 korda tunnis“ võimaldab ühte plokki mahutada maksimaalselt 15 kümnesekundilist reklaami (15 klippi × 10 s × 24 näitamist = 3600 sekundit ehk täpselt 1 tund), sedagi tingimusel, et sagedus on kõigil reklaamidel sama. Kui mõnele reklaamile antakse suurem näitamissagedus, on see võimalik üksnes teiste reklaamide sageduse või klippide koguarvu vähendamise arvel. Seega tasub olla tähelepanelik, teha endale selgeks klippide limiit ploki kohta ja miks mitte nõuda seda ka lepingusse.
Väike põige turule
Kui jagatakse aega, jagatakse ka kontakte. See on ilmselge. Ja kui kontakt on see, mida ostetakse, siis 10% kontaktidest võiks ju maksta kümme korda vähem kui 100% kontaktidest. Kas see poleks loogiline? Reaalsus Eestis on aga see, et klipi eest digiekraanil küsitakse (ja makstakse) suurusjärgus pea sama hinda, mis staatilise pinna puhul.
Võrdluseks sobib lihtne turulugu. Korvis on 20 õuna, kokku üks kilo – terve korv on 100% ja iga õun sellest 5%. Kui müüja müüb teile ühe õuna, nõudes selle eest terve kilo hinna ja annab vastu vaid 5% kilost, siis kuidas see kõlaks?
Tasub õigesti arvutada
Kas see tähendab, et digiekraanid pole väärtuslikud? Sugugi mitte. Digiekraanidel on omad vaieldamatud eelised: uudsus, operatiivsus ja paindlikkus – kiire sisuvahetus ilma trüki ajakadudeta. Kui eesmärk on vahetada sõnumit tundidega, näiteks pakkuda hommikul midagi virgutavat ja õhtul meelelahutust, on digiekraan suurepärane tööriist ning pilvealuses hämaruses ka silmatorkavalt ere pilgupüüdja.
Kui aga eesmärk on maksta kontaktide eest õiglast hinda, tasub endale selgeks teha kontaktide ja sekundite tegelik väärtus samades linna sõlmpunktides.
Minu jaoks on kirjeldatud haip suur probleem ning hoiatus aeg maha võtta ja arvutada, enne kui üks sellesse meedialiiki investeerib või teine seda tarbib. Kutsun lahkelt kaasa mõtlema. Oluline on küsida õigeid küsimusi.
Tark Turundus on Best Marketingi, La Ecwadori, EISi, Omnicom Media, Norstati ja ROI konkurss, kuhu ootame värskeid ideid Eesti turundusvaldkonnale ning ettevõtete kasvule uue hoo andmiseks.