Siiri Liiva: Kui tõde mängib meiega peitust
„Oleme jõudnud tugeva enesetsensuuri ajastusse nii ajakirjanduses, organisatsioonides kui ka koduse köögilaua taga. Tõde kipub üha sagedamini peitu jääma, aga igaüks meist saab olukorda muuta, kui julgeb suu lahti teha,“ kirjutab Siiri Liiva arvamuskonkursile Tark Turundus saadetud loos.
Loe AI kokkuvõtet
Siiri Liiva kirjutab, et Eestis süveneb enesetsensuur nii ajakirjanduses, organisatsioonides kui ka igapäevaelus, mis jätab tõe üha sagedamini peitu. Ta toob näiteid ajakirjanikest, keda ettevõtted püüdsid ebamugavate lugude ilmumist takistades mõjutada, ning seob nähtuse vaikimise spiraaliga. Liiva sõnul kasvatavad probleemi väikesed toimetused, kiire tempo ja hirm vastandumise ees. Lahendus on tema hinnangul harjutada julgust rääkida ausalt enne otsuste tegemist.
Käisin hiljuti ühe ajakirjanikuga lõunal. Ta rääkis, kuidas ühe suure ettevõtte juht oli järjekindlalt püüdnud takistada oma organisatsioonile ebamugava loo ilmumist. See juht valetas, vassis, helistas ajakirjanikule lõputult ning üritas teda ka kolmandate isikute kaudu mõjutada. Ajakirjanikul oli selgroogu. Lugu ilmus ja on tänaseni üleval.
Teine näide. Üks riigiasutus teavitas hiljuti meediat, et üks ettevõte muutis ajakirjanduses ilmunud loo järel oma sisemisi protseduure. Ajakirjanik süvenes ja lisas uudisele konteksti. Selle peale sai ta kohe kõne ettevõtte turundusjuhilt, kes püüdis talle jõuliselt selgeks teha, et need asjad pole omavahel seotud. Ka see ajakirjanik ei taganenud.
Need on üsna robustsed näited ja kindlasti mitte erandid.
Mõelge, kui palju selgroogu pidi neil ajakirjanikel olema, et nad ei hakkaks end kellegi vihapurske hirmus tsenseerima. Selle kõrval levib aga nii meediamajades kui ka organisatsioonides märksa hiilivam enesetsensuuri vorm, mis nii kahjustab avalikkuse õigust saada tõest informatsiooni kui ka lõikab organisatsioonid ära tõelisest arenguvõimalusest.
Kuidas ma seda tean? Olles töötanud kümme aastat kahes Eesti suurimas meediamajas ajakirjanikuna ning mitmes organisatsioonis kommunikatsioonijuhina, jõudsin mõlemal pool lauda sama järelduseni. Me kardame asju otse välja öelda. Me kardame, mismoodi meid siis tajutakse. Ka mina olen vaikinud.
Erinevad tõekogukonnad
Kaksteist aastat tagasi oli meil Tallinna ülikoolis õppejõud, kes armastas korrata lauset: tõde mängib meiega tihti peitust. See lause jäi mind saatma. Täna tundub mulle, et me isegi ei otsi enam tõde, vaid oleme ise peitjateks hakanud.
USA filosoof Richard Rorty kirjeldas 1979. aastal tõde kokkuleppena: õigeks peetakse seda, mida kaaslased lubavad meil öelda. Saksa meediauurija Elisabeth Noelle-Neumann rääkis juba 1974. aastal vaikimise spiraalist: kui inimene arvab, et tema mõte jääb vähemusse, eelistab ta vaikida. Mida rohkem vaikitakse, seda kindlamalt tekib tunne, et keegi teine nii ei arvagi.
Ajakirjanikuna nägin, kuidas see vaikimise spiraal keerleb. Ilusti pakendatud pressiteade jõudis lugejani sageli muutmata kujul. Üha harvem küsiti, mida tekstis ei ole. Miks on numbrid just nii esitatud? Millise uudise see tänane uudis ära peidab?
Kriitiline lugu nõuab närvi ja valmisolekut, et keegi kasutab ära Eesti väiksust ja telefoniõigust ning helistab peatoimetajale. Eesti on pigem väike tõekogukond. Kõik tunnevad kõiki ja oma tõe kuulutamine on siin kergemini karistatav kui mõnes suurriigis.
Mida väiksemaks toimetused jäävad ja mida kiiremaks tempo läheb, seda lihtsam on minna kergema vastupanu teed. Sama juhtub organisatsioonides: kommunikatsiooniinimene saab sageli esimesena aru, kui mõni otsus lõpeb mainekahjuga. Küll aga eelistab temagi vaikida, sest ei taha olla see, kes „jälle vastu räägib“.
Hetkel kuum
Ometi ei alga enesetsensuur toimetusest ega koosolekuruumist, vaid koduse köögilaua tagant, kus jätame ütlemata, mis meid häirib. Sõprade seltsis, kus noogutame kaasa, kuigi arvame teisiti. Iga kord tundub see väikese ja mõistliku valikuna. Kokku teeb see aga meist ühiskonna, kus kõik mõtlevad üht, aga ütlevad teist.
Me arvame, et tõe rääkimata jätmise hind on väike. Selle kõrval peaksime mõtlema, kui kalliks võib vaikimine pikas plaanis osutuda.
Organisatsioonis on see lihtne: kui otsuseid langetatakse puhtalt käibenumbrite baasilt, jääb kommunikatsiooniosakonnale hiljem üle ainult tagajärgi koristada. Ühiskonnale on hind oluliselt suurem. Kui organisatsioonid saadavad välja ainult silutud lauseid ja ajakirjandusel puudub julgus neid kahtluse alla seada, tegeleme kollektiivse tasalülitamisega. Ükski organisatsioon ega ühiskond ei liigu edasi, kui keegi ei julge paati kõigutada.
Seepärast mõjuvadki otse rääkivad inimesed värskendavalt. Tõest on saanud uue aja valuuta. Mida rohkem on ümberringi vaikimist, seda kõrgemas hinnas on ausus. Organisatsioon, mis julgeb asju öelda nii, nagu need on, võidab usaldusväärsuses ja maines. Seda ei saa osta ühegi kampaaniaga.
Mida igaüks meist saab teha?
Julgus ei ole iseloomujoon, mida kas on või ei ole. See on harjumus, mida saab treenida.
Kommunikatsiooniinimene, kes julgeb juhtidele tõtt rääkida ja nende otsuseid vaidlustada, on organisatsiooni üks väärtuslikumaid inimesi. Selline julgus ei tohiks olla haruldus, vaid igapäevane praktika.
Sama kehtib meie kõigi kohta kodus, sõprade seas ja avalikus ruumis: tuleb julgemalt öelda oma sõna sekka ja uskuda, et sa pole ainus, kes nii arvab. Seda tuleb teha enne otsuseid, mitte pärast.
Tõde mängibki meiega peitust, täna rohkem kui kunagi varem. Aga peitust saab mängida ainult siis, kui keegi otsib. Kui otsijad vaikivad, jääbki tõde peitu. Kes seda siis otsima peaks, kui mitte meie ise?
Tark Turundus on Best Marketingi, La Ecwadori, EISi, Omnicom Media, Norstati ja ROI konkurss, kuhu ootame värskeid ideid Eesti turundusvaldkonnale ning ettevõtete kasvule uue hoo andmiseks.
Tööde vastuvõtmine on lõppenud.
Kaaskorraldajad:
Enimloetud
1
5
Vaata, kes on agentuuride palgaliider!
Viimased uudised
Konverentsid ja koolitused
Hetkel kuum
Vaata, kes on agentuuride palgaliider!
Vaata, kes on agentuuride palgaliider!
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Best Marketing esilehele
