Sattusin hiljuti lugema naisteajakirjas artiklit, mis poole peal ära tüütas. Alles pärast sügavat haigutust märkasin lehekülje üleval nurgas pisikest märget “promo”. Ettevõttel on terve A4 jagu klantspaberit, mille eest ta on maksnud, kuid selle asemel, et kirjutada ostetud pinnal midagi huvitavat, antakse endast kõik, et disainida olematu sisu väliselt võimalikult sarnaseks tavaartiklile, lootes, et lugeja õnge läheb. Kahjuks ei mäleta ma praegu isegi seda, mis ettevõte see oli või millest jutt käis.
Olen enam kui kindel, et kui n-ö tavaliselt inimeselt tänaval uurida, mis on tema meelest sisuturundus, vastab ta, et igavad makstud artiklid uudisteportaalides või ajakirjas. Ma olen peaaegu sama kindel, et kui küsida seda mitte nii tavaliselt inimeselt tänavalt, vastab ta umbes sama. Loomulikult võivad ettevõtted sisuturundusartikleid veebiportaalides või prindis avaldada lasta. Küsimus polegi selles, kas võivad. Küsimused on: miks, kellele ja kuidas. Tegelikult võiks endalt ka küsida, kas sisuturunduseks on veel mingeid alternatiive.
Juhime tähelepanu, et Sul on õigus keelata oma kontaktandmete kasutamine samasuguste toodete või teenuste otseturustuse tegemiseks võttes Äripäevaga ühendust aadressil [email protected] või telefonil 667 0099.