Ele Puidet: Sa ei saanudki päris turundajaks?

Viis aastat hiljem vaimustun ma ikka heast valgusest ja sellest, kuidas kaks kaadrit omavahel kokku lähevad. Aruandest vähem.

Vahepeal arvasin, et pean selle endast välja kasvatama. Et ma ei saa jääda lõputult selleks, kes tahab teha midagi, mis talle endale ka korda läheb, vaid peaksin muutuma kuidagi asjalikumaks. Vähem kaasa elama, kiiremini tootma, õppima oma tööst rääkima nii, et see kõlaks kallimalt ja noogutada koosolekutel, et sealt kiiremini minema saada.

Aga mille eest mu klient mulle siis lõpuks maksaks, kui ma selle osa endast maha keeraksin?

Röstriga on täpselt sama. Ma võin näidata selle omadusi, aga võin alustada ka esmaspäeva hommikust, kui ise veel poolenisti magad ja röstsai sind oma üleshüppamisega ehmatab. See väike nali annab mulle võimaluse toode inimese päeva sisse tuua. Kas sellest sünnib hea reklaam, tuleb alles teostuse ja tulemusega välja, aga vähemalt on mul idee, mitte ainult asi, mida kaamera ees keerutada.

Sellepärast ei alusta ma ka küsimusest, mis praegu trendib. Ma tahan enne teada, mida ma teen ja miks. Kui mõni trend sinna sobib, tore, aga ma ei hakka tervet lugu ümber tegema ainult selleks, et saaksime ka sama nalja ära kasutada. Mind huvitab, kas sellest ettevõttest jäi midagi meelde. Mitte ainult see, et nad jõudsid õigel nädalal õige heli juurde.

Kõlab tundepõhiselt? Ongi. Aga kell 8.30 alustan ma tööd ka siis, kui tunne on, et võiks veel natuke voodis olla ja just siin on distsipliinil ning kirel oma kindel koht. Videol peab olema mõte, materjal peab olema leitav ja kokkulepitud päeval peab töö valmis saama. Ma võin ühe lõike pärast pikalt pusida, aga tähtajaks tuleb otsustada. Tundlikkus ei ole minu töö vastand, ent ilma distsipliini ja käsitööta poleks mul eriti midagi kliendile üle anda.

Kõike ei pea sisse jätma, aga inimest ennast võiks ja võib-olla ongi minu Linkedin distsipliin ja käepigistuseks tunne, aga nende kahe vahel peab olema kirg.