Tasuta töö küsimine ettevõtetelt ei ole okei

Tasuta lõunaid pole olemas. Keegi ei eelda restorani minnes, et võib menüüst kõike tellida, kõike proovida, maksta aga ainult selle eest, mis maitses. Disaini- ja kommunikatsioonivaldkonnas on aga teised lood. Brand Manuali jaoks on pea igapäevaseks saanud lugupeetud riigiametite hanked, kus hanke koostaja eeldab, et osalejad teevad konkursi raames ära hulga loovtööd ja disaini. Tasu saamata.

„Pakkuja esitab loovlahenduse kontseptsiooni, mis sisaldab vähemalt viis loovnäidet ja visuaalide eskiisi", “proovitöö ülesandeks on luua uus disainilahendus olemasolevale valijarakendusele”, samas „pakkumuse esitamise raames tehtavat tööd ei tasustata“, „hankijal puuduvad võimalused tasustada proovitöö tegemist“, „Konkursil osalemise eest tasu maksmine ei ole põhjendatud“ – need on reaalsed tsitaadid Riigihangete registris peetud kirjavahetusest viimase paari nädala jooksul.

See on vale vähemalt kahel põhjusel. Esiteks puht eetiliselt – ei saa tellida kelleltki tasuta tööd ainult lootuse peale, et ta saab valituks. Kõik teised osalejad jäävad ju igal juhul pika ninaga. Suur hulk paljude inimeste tööd läheb raisku. Olukorras, kus riik on lubanud tellimustega toetada ettevõtjaid, kel pole võimalik oma tavalist elatist teenida, on selline lähenemine eriti küüniline.

Teiseks, selles mängus ei ole võitjaid. Tasuta tehtav töö ei ole kvaliteedilt võrreldav tasustatud projektiga. Riigisektori hanked on tihti bürokraatlikud ning vastuolulisi detaile täis. Et neist sotti saada, on juba ülesande püstituse faasis tellijalt vaja lisasisisendit saada, mis on ka töö. Otsuse teeb aga hankija tihti pildilise poole põhjal – „vaatame, mis meile meeldib“. Eeltöö ei ole väärtustatud. Tihti on peamiseks mõõdetavaks kriteeriumiks hind ja võidab odavaim pakkuja.

Tulemus on halb. Esitatud tööd lähevad lati alt, sest tegijad ei ole motiveeritud neisse panustama. Eelarved tehakse ebamõistlikult madalad ning võitja teostab projekti kas kahjumiga või nurki lõigates. Disainerid näevad võimalikult vähe vaeva, taaskasutavad vanu lahendusi ja optimeerivad. Hankija annab ju selge signaali, et disain ja kommunikatsioon pole sisuliselt midagi väärt. Riik saab keskpärase lahenduse, mis on erasektori omadega võrreldes naeruväärne ja kodanikule kasutamiskõlbmatu. Vilets töö tuleb pigem varem kui hiljem niikuinii uuesti teha. Kaotab riik, kaotavad ettevõtted, kaotavad maksumaksjad – ehk siis sina ja mina.

Lahendus on olemas. Oleme osalenud ka hästi korraldatud hangetel, kus hankija on teinud oma kodutöö. Ta pöördub nende ettevõtete poole, kelle kohta tal on olemas põhjendatud veendumus, et nad saavad ülesandega hakkama. Ta palub tutvustada protsesse, meeskonna kogemust, viiteid tehtud töödele. Uurib välja, kuidas üks või teine firma lahenduseni jõuab. Ei küsi, kuidas ülesannet lahendaksite, sest seda on võimatu puusalt tulistades öelda. Alles kokkuleppe saavutamisel hakkavad sisulist tööd tegema, käsikäes vastava ministeeriumi või ametkonna pühendunud tegijatega.

Nõnda oleme uhked oma kätetöö üle ja hoolitseme selle eest, et see tegelikult kasutajate probleeme lahendaks. Riik teeb oma kodanike või ametnike elu lihtsamaks ning saab samuti tellijana uhke olla – ikkagi hästi disainitud e-riik! Ja maksumaksja euro on parimal moel rakendust leidnud.

Me teeme aeg-ajalt mõnuga ka tasuta tööd. Osaleme heategevuslikes projektides. Leiame motivatsiooni, kui saame mõnele suurele, ühiskondlikult olulisele teemale õla alla panna. Näiteks The Global Hack on paljude tegijate pro bono pingutusena sündinud algatus, Brand Manuali meeskond tegi sellele veebikujunduse. Tasuta. Kuid Eesti riik ei ole see, kes vajab disaineritelt heategevuslikku tuge.