Turundusmaailma lahendamatud probleemid

Jaga lugu:

„Reklaamiäri suurim probleem on kasvav usaldamatus kliendi ja agentuuri vahel,“ kirjutab Ken Auletta oma uues raamatus “Frenemies: The Epic Disruption of Ad Business".

Juuni alguses ilmus Ken Auletta uus raamat reklaamitööstuse väljakutsetest pealkirjaga “Frenemies: The Epic Disruption of Ad Business". Siinkohal mõned märkimisväärsed tsitaadid sellest raamatust.

AGENTUURIDE SÕBER-VAENLASED

„New York Times’i müügiosakonnas töötab 300 inimest,“ loetleb New Yorker’i autor Ken Auletta. „Kolmandik neist konkureerib reklaamiagentuuridega. Vaata näiteks konsultante, kes olid varem raamatupidajad - praegu nad loovad reklaamiagentuure. Või vaata PR agentuure. Nad ütlevad: „Issand jumal! Traditsiooniline avalike suhete äri on möödas, me peame tegelema reklaamindusega.””

„Need sõber-vaenlased (frenemies) on agentuuri ärimudelile rivaalideks ja väljakutseks.“

JÄRELVAATAMINE HÄVITAB TELEREKLAAMI

„Avalikkus ei taha, et neid segatakse 30-sekundiliste reklaamidega, eriti kui nad kasutavad parasjagu telefoni.”

„Kuidas jõuda publikuni reklaamiga, mida ei näidata? Kuidas suhelda publikuga nii, et ei tüütaks neid vahelesegamistega? Nielseni uuringufirma sõnul jätab 54% järelvaatavast teleauditooriumist reklaamid vahele.“

„Kuidas tulla toime põlvkonnaga, kes on kasvanud üles Netflix’iga, kus ei ole ühtegi reklaami?” küsib Auletta. „See ongi eksistentsiaalne oht, millega minu arvates teie tööstus silmitsi seisab.“

„Ilma reklaamita oleme kõik kutud. 97% Facebook’i eelarvest tuleb reklaamist; Google’is on see pea 90%. New York Times on tänaseks 50% reklaamist sõltuv – sama käib ka CBS-i kohta. Seega, me vajame reklaami.”

„Tippaegade TV-publik on täpselt sama, mis 10 või 20 aastat tagasi, kui arvestada järelvaatamist, salvestusi ja teisi platvorme. Probleem on selles, et suur osa vaatajaid ei näe enam reklaame. Kui CBS-i saade on Netflix’is, siis seal pole reklaame. Ning järelvaatamise puhul jäetakse lihtsalt reklaamid vahele. See on suur probleem.”

VÄHE USALDUST JA MADALAD PALGAD

“Reklaamiäri suurim probleem on kasvav usaldamatus kliendi ja agentuuri vahel. Kui küsida agentuuriomanikult, miks ja kuidas agentuuriäri on muutunud, siis on levinud eelarvamus, et kliendid koonerdavad. Sageli ei nähta turundust investeeringuna kasvamisse, seda nähakse kuluna. Paljud firmajuhid on langenud lühiajalise mõttemalli ohvriks: kulud alla, marginaalid üles. Ja esimene ahvatlus on teha seda turunduse arvelt.”

„Reklaamiagentuuride maailmas on probleeme palkadega. Keskmise agentuuritöötaja esimese aasta palk on 45 tuhat dollarit väiksem kui võrreldav tasu tehnoloogiasektoris, ning ligi kolm korda väiksem kui juhtimiskonsultantidel.”

Kommenteerivad Eesti turundusmaailma arvamusliidrid

TV3 juht Priit Leito:

„Tavaline järelvaatamine operaatorite juures (Telia, Elisa, STV, Telset) sisaldab reklaame. TNS Kantar ka mõõdab järelvaatamise reitinguid ja telekanalid saavad nende reitingute eest reklaamikliendilt raha. Vastupidiselt tavaarvamusele 40% inimesi järelvaatamise käigus reklaame edasi ei keri. Lisaks võimaldavad järelvaatamise tasustamise mudelid telejaamale lisaraha teenida. Praegu moodustab järelvaatamine umbes 7% kogu televaatamise ajast. Äriline risk võib tekkida, kui järelvaatamine olulisel määral kasvab.”

Divisioni juht Patrik Kupenko:

“Kindlasti on viimaste aastate jooksul agentuuride rollid hägustunud. Traditsiooniliste sektorite (kommunikatsioon, loov, meedia) agentuurid tunnetavad, et turg on tugevas turbulentsis ning erinevad ettevõtted reageerivad sellele erinevalt. Kehvemad kohanejad eitavad muutust ning jäävad turuvõitluses nõrgemaks.

Teine lähenemine on organisatsiooni automatiseerimine ja õhendamine - selliselt ei parandata tegelikku probleemi, milleks on vana mudeli hääbumine, ning saavutatav efekt on lühiajaline. Sellist lähenemist on märgata meediaagentuuride maastikul.

Enamiku agentuuride lähenemine on aga oma kompetentside ja uute võimaluste üle vaatamine ja piiride kompamine. Kõik traditsioonilised sektorid laienevad ühel või teisel moel teiste mängumaale. Klient on tihti situatsioonis, kus ta ei tea päris täpselt, millise partneri poole konkreetse küsimusega pöörduda. See puudutab eelkõige lihtsamaid töölõike või uusi meediume, milles kõik opereerida suudavad, näiteks sotsiaalmeedia või sisuturundus, mille pakkumine on olemas kõigis agentuuritüüpides.

Selge see, et Eesti turul ei saa agentuurid hoida oma palgal iga sektori tippspetsialiste. Brändi vaatest on kõige tugevamaks partneriks agentuurid, mis on suuremas grupis või tiheda partnerite võrgustikuga. Kus projektijuht saab kliendi meeskonda alati lisada vajaliku spetsialisti ning erinevad valdkonnad (meedia, PR, loov) astuvad ühte jalga. See tendents paneb raskesse olukorda eraldiseisvad agentuurid.” 

Raamatuga saab tutvuda siin: Frenemies: The Epic Disruption of the Ad Business (and Everything Else)