Liina Kilter: Tehnoloogiaõpetuse klassist turunduslaua taha – miks me kaotame julguse katsetada?

Kui astume koolipingi juurest suletud uste taha, kus tehakse turundusotsuseid, näeme täpselt sama sündroomi. Valitseb halvatust tekitav „Exceli-hirm“. Tänapäeva turunduses on efektiivsuse surve kasvanud nii suureks, et keegi ei julge enam riske võtta.

On mõistetav, et iga investeeritud euro peab tooma mõõdetava tulemuse ning andmed ja testimine on kaasaegse strateegia lahutamatu osa. Kuid probleem tekib siis, kui Excel otsustab idee sündimise üle juba enne esimest katsetust. Kui me mõõdame ja viilime ideed enne, kui see on jõudnud üldse elama hakata, on tulemuseks turundus, mis on küll eeskujulikult optimeeritud, aga kohutavalt igav. Me toodame loovuse asemel massitoodangut – sarnaseid kampaaniaid ja sõnumeid, mis sulanduvad halli fooni ega eristu enam kusagil.

Näiteks meenub mulle, kuidas mu laps käis juba algklassides minu töökojas aega parajaks tegemas. Ta tahtis meisterdada puidust autot, aga lõikas detaili valesti. Esialgse ebaõnnestumise peale ta aga käega ei löönud – ta jäi mõttesse, vaatas puidutükki eri nurkade alt ja hüüatas rõõmsalt: „Aga sellest saab ju hoopis laeva!“ Ta oli oma avastuse üle lõpmata õnnelik.

See toob meid valusa küsimuseni: kui me õpetame koolis tulevastele põlvkondadele, et tõeline väärtus sünnib katsetamise ja vigade kaudu, siis miks kardab suurettevõtte turundusjuht eksida rohkem kui algklassiõpilane? Muidugi vastutab täiskasvanu eelarve ja tulemuste eest, mida 8-aastasel pole, aga kui hirm eelarve kaotamise ees halvab loovuse, on tulemuseks veelgi suurem kahju – turundus, mida keegi ei pane tähele.

Olukorda ei tee lihtsamaks ka tehisintellekt. AI on suurepärane tööriist – see on nagu võimas ketassaag, frees või 3D-printer, mis teeb musta töö ära minutitega, aitab kiiresti katsetada sadu absurdseid mõtteid ja annab loovusele uue hüppelaua, kuid mugavuslõksu langedes ühtlustab AI kõik. Kui kogu turundusstrateegia, tekst ja visuaalne keel antakse täielikult algoritmide hooleks, kaob sõnumist hing. Sarnaselt sellega, kuidas digitaalselt kavandatud puitdetail vajab alati inimese käe puudutust ja lihvi, vajab edukas turundus elavat inimlikku emotsiooni ja riski. AI võib teha valmis karkassi, aga hinge peab sisse puhuma inimene.

Milliseid turundajaid ja loojaid me siis tegelikult kasvatame? Kui noored harjuvad koolis ja hiljem tööl saama vaid „turvalisi valmis lahendusi“, kaob neil oskus luua midagi nullist. Tuleviku suurim risk ei ole andmete vähesus, vaid loova mõtlemise ja julguse põud.