„Kui droon Balti õhuruumis kukub, kasvab ettevõtjate huvi sõjariskide vastu peaaegu üleöö. Mõne aja pärast on jälle vaikus. Sama muster kordub küberriskidega,“ kirjutab Kadri Kalme arvamuskonkursile
Tark Turundus saadetud loos.
Kadri Kalme kirjutab, et mida ärevam on maailm, seda rahulikum peab olema turundus – eriti kindlustuses, kus sõja-, küber- ja tormiriskid muudavad vajaduse järsku nähtavaks. Tema sõnul ei tohi kriise kasutada müügisurveks, vaid selgitada riske, valikuid ja nende mõju. Kalme rõhutab, et usaldust loovad faktid ja sõltumatud eksperdid ning hea tulemus võib olla ka teadlik otsus toodet mitte osta.
Ka erakliendi jaoks tundub kaskokindlustus tormi- või rahehoiatuse eel äkitselt palju olulisem. Risk ise ei teki sel hetkel. Seda on lihtsalt järsku palju lihtsam ette kujutada.
Kindlustus on selles mõttes veider: maksad aastaid millegi eest, mida sa loodetavasti kunagi ei vaja. Seni, kuni midagi ei juhtu, tundub see kuluna. Vajadus muutub tajutavaks alles siis, kui risk tuleb ebamugavalt lähedale.
Kui välismaailm turundust teeb
Artikkel jätkub pärast reklaami
Turundaja jaoks on see kummaline olukord. Tavaliselt kulutame palju energiat, et muuta probleem inimese jaoks piisavalt oluliseks. Teatud riskide puhul teeb selle töö ära välismaailm. Küsimus on, mida turundaja tekkinud hirmuga peale hakkab. Kuidas turundada hirmu juurde tekitamata?
Olen siin kindlustuse turundajana veidi ebamugavas positsioonis. Mida reaalsemaks risk saab, seda lihtsamaks muutub ka minu töö. Sõda, küberrünnak või torm teeb hetkega nähtavaks vajaduse, mida rahulikul ajal tuleb pikalt selgitada. Aga just siis, kui müüa oleks kõige lihtsam, peaks turundaja minu meelest olema kõige ettevaatlikum.
Hirm võib turunduses töötada. Seda kinnitab ka Illinoisi ülikooli metaanalüüs, mis koondas 127 teadusartiklit ja enam kui 27 000 inimest: ohule rõhuvad sõnumid mõjutasid hoiakuid, kavatsusi ja käitumist tugevamalt, kui koos ohuga anti inimesele ka selge võimalus midagi ette võtta. Eesti reklaam eelistab niigi fakte ja hindu dramaatikale.
Hirmule apelleeriv sõnum ei ole iseenesest ebaeetiline. Minu jaoks läheb piir sealt, kus informeerimisest saab surve. Kui hirm ei ole eesmärk, vaid lähtekoht riski selgitamiseks, valikute näitamiseks ja otsuse inimesele jätmiseks, ei näe ma selles probleemi. Mida ärevam on väliskeskkond, seda rahulikum peaks olema bränd. „See võib sinuga juhtuda. Tegutse kohe!“ tekitab survet. „See võib juhtuda. Vaata, milline on võimalik mõju, mis on sinu valikud ja nende hind“ annab kontrolli tagasi.
Võta toote nimi ära. Kas sisu jääb alles?
Mina kasutan lihtsat testi: kui toote nimi sisust eemaldada, kas see on inimesele endiselt kasulik? „Droonid ohustavad Eesti ettevõtteid – kindlusta kohe!“ kasutab sündmust müügisurveks. „Mida tähendaks drooniintsident teie ettevõtte kindlustuskaitsele?“ aitab juhil mõista, kas ja mida olukord tema jaoks muudab. Kui tooteta kaob ka sisu väärtus, oleme tõenäoliselt leidnud päevauudisele lihtsalt müügikonksu.
See dilemma ei puuduta ainult kindlustust. Sama lõks tekib terviseennetuses, turvatehnikas ja tööohutuses: vajadus muutub kõige nähtavamaks pärast juhtunut, kuigi lahendusest oleks enim kasu enne.
See ei tähenda kriisi ootamist. Vastupidi. Rahulikumal ajal saab bränd ehitada usaldust, et siis, kui risk taas päevakajaliseks muutub, oleks tal põhjust ja võimalust kaasa rääkida.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Hirmul lähevad silmad väiksemaks ka siis, kui abstraktsest ohust saab konkreetne number. Kui ettevõtja saab aru, milline kahju võiks teda reaalselt tabada, mille vastu saab end kindlustada ja mis see maksab, muutub ähmane hirm millekski, mida saab kaaluda. Täiesti aus vastus võib olla ka see, et selle riski kindlustamine ei ole tema jaoks mõistlik.
Kes peaks riskist rääkima?
Ettevõtte kõneisik võib olla väga pädev, kuid publik teab, et tal on ikkagi midagi vaja maha parseldada. Riskiteemades ei pea bränd olema esimene, kes räägib. Korraldasin sõja- ja hübriidriskide konverentsi, kuhu kutsusime kindlustusinimeste kõrvale julgeoleku- ja küberturvalisuse eksperdid. Just sõltumatud hääled olid olulised, sest nende ülesanne ei olnud midagi müüa.
Sellest on saanud üks minu sisuturunduse mantraid: sõltumatu ekspert selgitab, mis maailmas toimub, bränd aitab tõlkida, mida see kliendi jaoks tähendab, ja toode tuleb alles kolmandana. Terviseennetuses võib usaldusväärsem hääl olla arst, liiklusohutuses päästja või politseinik. Bränd ei pea olema ruumis kõige valjem hääl.
Siit jõuan enda jaoks kõige ebamugavama järelduseni. Usaldusäris ei ole turunduse parim tulemus alati see, et inimene ostab. Vahel on parem tulemus see, et ta otsustab teadlikult mitte osta. Pikas vaates võib just nii hirmust usaldus saada.
Meid õpetatakse kasvatama huvi, et konverteerida see rahaks. Kõrge ärevusega teemades võib hea turundus teha vahel vastupidist: mitte lisada emotsiooni, vaid eemaldada müra. Öelda ausalt, mis on risk ja mis ei ole, mida lahendus katab ja mida mitte ning vahel ka tunnistada, et kliendile pole pakutavat üldse vaja.
Kui maailm juba karjub, ei pea turundus sellele veel volüümi juurde keerama. Vahel on parem võtta temperatuur maha, anda inimesele faktid ja valikud ning lasta tal endal otsustada.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!