Silver Bohl: Turundust on tehtud küll, aga nüüd on aeg mõelda ka nagu turundaja

Meie tänane lähtepunkt on tegelikult hea. Kus mujal maailmas leidub riik, kus saab mõelda ja olla nii vabalt ja mille viimase aja identiteeti on kujundanud ettevõtlik suhtumine ning uuendusmeelsus? Peamine vajakajäämine peitub aga selles, et meie ettevõtted ja organisatsioonid (on erandeid) pole tegelikult kunagi läbivalt üle võtnud mõtlemist, et turundus on juhtimisfilosoofia ning seda peetakse tihtilugu pelgalt tugifunktsiooniks, mis on juba eos vale lähenemine.

Selle juured peituvad tegelikult sügavamal. Üks olulistest mõjuritest on see, et ühiskonnas, mille varjatud liikumapanev jõud on just nimelt müük ja turundus, tehakse jõupingutusi nende tegeliku rolli varjamiseks ja see võib väljenduda mitmel kujul.

Näiteks ainult numbreid jälgida on lihtne. Mitu tellimust, reaktsiooni või infopäringut on kampaania ettevõttele toonud? Palju me pidime investeerima ühe kliendi paradale toomiseks? Või siis äkki teha asju hoopis kõhutunde pealt ja loota, et ehk kukub hästi välja. Väga harva aga küsitakse seda kõige olulisemat küsimust, et mis on meie ettevõtmise tegelik potentsiaal ja kuidas seda saavutada läbi turundusliku mõtlemise?

ETV sarjas „Muusikast Mihkel Rauaga“ uuriti muusikavideote tootmise kohta. Osad artistid olid veendumusel, et muusikavideod kuuluvad ajaloo prügikasti ning nende tootmiseks tehtav kulu ei õigusta ennast. Samas leidus ka artiste, kelle puhul oli see justkui kunstivorm iseenesest ning nad peavad seda tegema. Utreeritult saab selle turunduse arutellu üle kanda. Kui „muusikavideo“ aitab kujundada ühe ettevõtte brändi pikemas vaates, siis kas selle tootmiskulu tuleks mõõta antud ajahetkes või pigem vaadata seda olulise osana suuremast tervikust?

Ütlus „me oleme kõik oma elus peaosalised“ üldjuhul kehtib. Lihtne on lasta tekkida valdkondade silostumist, kus finantsosakond, müük, tootmine ja turundus näevad asju oma mätta otsast. Kuhugi maani ongi see ju normaalne, aga läbivalt ei peaks see tegelikult nii olema. Meil on sageli olemas väärtus-, kvaliteedi- või kliendipoliitika, mis aitavad töötajatel millegi järgi joonduda. Küll aga oleks täiendav samm edasi leppida kokku, et kõik mis me teeme alates tootmisest kuni klienditeeninduseni ongi ju turundus. See on üks tervik. Taoline kokkulepe kindlustaks, et arengut soodustavad ettevõtmised ei lange keerulisematel majanduse perioodidel vaeslapse rolli ning korrektuure tehakse pelgalt taktikate, mitte mõtlemise tasandil.

Turundus ei tohiks olla ainult turundajate pärusmaa, vaid juhtimiskultuur, mis oma klassikalises mõttes seda ju taotlebki.

Selleks, et ühiskonnas turunduse rolli tõsta, tuleks esmalt hakata sellest rääkima natuke teistmoodi ning tutvustada turundusliku mõtlemise laiemat vaatenurka. Täna on robootika (ja peagi droonindus) juba paljude Eesti põhikoolide valikainete hulgas. Kui palju põhikooli- või gümnaasiumitaseme turunduse valikaineid me aga praegu õppekavades kohtame?

Isegi kui õpid ülikoolis geenitehnoloogiat, ajalugu või sporditeaduseid, oleks turunduslik taustteadmine kõigile kasulik. Me võiksime Eesti hariduses astuda julgeid samme, tuua turundusliku mõtlemise eri haridusastmetesse ning nautida tulevikus selle vilju.

Mida rohkem ettevõtteid, organisatsioone ja inimgruppe näeb turunduslikus mõtlemises abimeest ja oma töö juhtimise vahendit, seda paremini suudame me rahvusvaheliselt läbi lüüa.