Kui palju maksab sotsiaalmeedia jaoks video tootmine?

Kuidas siis videoprojektist ikkagi maksimumi võtta? "Palka professionaal," kõlas Pedaja esimene soovitus. Ta selgitas, et video puhul on inimestel tekkinud arusaam, et selle tootmises ei ole midagi keerulist – paar klippi, muusika juurde ja ongi valmis. Päris nii lihtne see siiski ei ole.

"Tegelikult video puhul kõige olulisem on see, mida sa teha tahad. Keda sa kõnetada tahad, mida sa öelda tahad ja loomulikult palju sul raha on selle jaoks – need on kolm põhiasja, mis peaks enda jaoks läbi mõtlema," lausus Pedaja.

Kui need asjad on läbi mõeldud, soovitas Pedaja pöörduda professionaalide poole, kelle jaoks see on igapäevatöö. "Tuleb parem kvaliteet ja saad asja kiiremini tehtud," tõi ta põhjuseks.

Kui palju võiks aga video tootmine maksta? Võtame näiteks ühe kahekümnesekundilise Instagrami video, kus kasutatakse ettevõtte enda töötajaid.

Pedaja sõnul algavad video tootmise hinnad seitsmesajast eurost, ent ülemist piiri pole. Kõik sõltub tema sõnul sellest, kui vägevaid vilesid ja tulesid klient videole juurde soovib.

Samas ei tasu ennast hinnast heidutada lasta. Mitmesajaeurose video tootmise käigus saab luua hulganisti muud materjali, mida samuti sotsiaalmeedias kasutada saab. Näiteks saab paralleelselt teha fotosid, samuti videosid kaadritagusest elust (behind the scenes) ja apsakatest (bloopers).

"Kas palgata professionaalne fotograaf, on jällegi maitse ja eelarve küsimus, aga keegi, kes teeb pilte, on alati mõistlik endaga platsile kaasa võtta," sõnas Pedaja. Ta lisas, et selleks võib olla ka kolleeg – põhiline, et oleks keegi, kes video tegemise protsessi pildistaks ning behind the scenes videosid teeks. Nende materjalidega saab Pedaja sõnul edukalt tulevast videot promoda, andes näiteks teada, et "meil midagi toimub" või "vaikselt hakkab mingi asi valmis saama". Loomulikult juhtub videote tegemisel ka apsakaid, mida samuti sotsiaalmeedias jagada saab – näiteks keegi peab kümme korda ühte ja sama lauset ütlema.

Kui teha läbimõeldult üks videoprojekt, saab sellest Pedaja sõnul vabalt kuus postitust välja pigistada. Tema peamine nõuanne oli siiski see, et eesmärk – miks, kellele ja mida – peaks alati paigas olema. "Lihtsalt postitada sellepärast, et ma tahan midagi postitada – sellel ei ole kunagi pointi," sõnas ta.

Pedaja sõnul saab videot toota ka kliendi materjalist – sellisel juhul filmib klient ise videod ja annab materjali agentuurile, kes aitab selle kokku monteerida. Samas nentis ta, et kui materjal on kehv, siis ainuüksi montaaž ei päästa. "Montaažis saab palju teha. Panna inimesi, kes ei oska rääkida, rääkima. Peita väga palju igasuguseid apsakaid ja vigu ära," tõi ta välja, mida montaažiga võimalik muuta on.

Keerulisem on Pedaja sõnul valguse ja heliga. "Seal hakkavad mängima tehnilised nüansid. Loomulikult saab selle kokku monteerida, aga kas see on see, mida sa oma peas ette kujutasid, mida sa tegelikult tahad ja mille eest sa maksad," tõstatas ta küsimuse.

Heli ja valgus ongi Pedaja sõnul kaks kõige kriitilisemat asja, mis eristavad amatööri ja professionaali tehtud videot. "Kui sina filmid telefoniga ja mina keeran sulle selja, siis sa enam ei kuule, mida ma sulle räägin. Aga professionaalne filmimine ongi see, et sa paned mikrofonid külge ja isegi kui inimene sulle selja keerab – näiteks filmid, kuidas ta süüa teeb – siis sa kuuled, mida ta pliidi ääres räägib. Valgusega jälle saab videos mingeid asju rõhutada ja mingeid asju peita, mida sul vaja ei ole," tõi ta näiteid.

"Pigem tee üks kord ja korralikult kui mitu korda ja poolikult," arvas Pedaja.

Samas leidub hulgaliselt näiteid, kuidas kodus iPhone'iga filmitud videotel on sotsiaalmeedias metsik vaatajaskond. Pedaja nimetas seda isikukultuseks. "YouTube'is ei vaadata nii palju kvaliteeti. Kui pilt on enam-vähem, heli on hästi, siis on kõik juba korras," ütles Pedaja ja lisas, et loevad karakter ja sisu.

Kui mõjuisikuid jälgitakse lihtsalt selle persooni karakteri pärast, siis ettevõte puhul on Pedaja sõnul olukord keerulisem. "Kui me räägime sisu tootmisest ettevõtetele, siis neil on väga-väga keeruline leida enda ettevõtte seest sellist karismaatilst kõneisikut, kes hakkaks sotsiaalmeedias influencer'ina inimesi kõnetama. Alati jääb külge see, et ta teeb brändi alt, see on ta töö või talle makstakse selle eest," selgitas Pedaja.

Veelgi enam – tavaliselt on põhiline eestkõneleja ettevõtte juht. Probleem on Pedaja sõnul selles, et nad on väga head juhid, aga tihtilugu väga kehvad esinejad. "Inimesed ei saa tihti aru, millest nad räägivad, kuna nende sõnakasutus kipub olema keskmise internetitarbija jaoks natuke liiga keeruline. Kui sa kuuled esimese lause jooksul nelja võõrsõna, millest sa aru ei saa, siis juba ei viitsi vaadata," tõdes ta.

Pedaja arvates toimib paremini see, kui leitakse inimene, kes teab, millest ta räägib, ning on lisaks kaamera ees karismaatiline, särav, meeldiv, kena ja enesekindel. Brändidel tasukski tema sõnul otsida brändisaadikud. "Kui enda ettevõtte seest ei leia, siis võttagi mõjuisik või keegi, kes justkui on sinu ettevõtte või toote fänn, ja siis temast lihtsalt teha enda kõneisik," soovitas Pedaja.

Tavaliselt on ettevõttes kõige parema jutuga müügiinimesed, ent Pedaja hoiatas, et ka see variant ei pruugi alati toimida. "See on 99% inimeste probleem, et seni, kui kaamera ei käi, on kõik hästi. Aga nii, kui mikrofon külge pannakse, siis hääl hakkab värisema. Ja kui punane tuli vilkuma hakkab, siis inimesed lähevad blokki. Nad hakkavad muretsema sellepärast, kuidas nad välja näevad ja kuidas oma käsi hoida. Siis unustatakse ära see, mida tegelikult tegema peaks, hakatakse mingite kompleksidega tegelema ja siis ei tule sealt kunagi väga head nahka."

"Kui tekst on lugedes pikem kui üks minut, siis võiks mõelda juba video peale," soovitas Pedaja. Ta lisas, et sotsiaalmeedias peaks olema eesmärk ja ülesanne hoida inimest võimalikult pikalt enda lehel – ja võimalikult paelutult, et ta võtaks ette üha järgmisi postitusi.

"Kui seal hakkavad tulema väga pikad monoloogtekstid kirjeldustes või lihtsalt pilt ja tohutult pikk tekst all, siis inimene pigem kerib sealt üle, sest tal ei ole määratlust, kui palju tal umbes selle teksti lugemiseks aega võib minna. Aga kui ta näeb video pealt, et see on umbes minut ja kakskümmend sekundit, siis ta leiab lihtsamini selle aja ja laseb selle endale ette kanda, kui et hakkab ise vaeva nägema."

Videoprojekti kulude kontrolli all hoidmiseks on levinud näiteks tudengite poolt pakutava teenuse kasutamine, sest nad pakuvad üldjuhul soodsamat hinda kui agentuurid. Pedaja soovitus on siiski agentuuri eelistada. "Sellepärast, et siis sa tead, et sa saad oma asja kätte ka lõpuks. Ei tulda kukalt kratsides ütlema, et meil ei tulnud välja," selgitas ta ja lisas, et agentuuri plussiks on kindlasti ka kiirus.

Pedaja rääkis, et video tootmise protsess ideest postituseni võtab tal aega umbes kaks nädalat ning tõi välja, millistest etappidest videoprojekt koosneb. "Mulle tuleb sisend – meil on selline teema, tahame sellest rääkida sellise nurga alt. Siis mina hakkan oma mõtteid koguma, kirjutan stsenaariumeid, väikeseid sketšijuppe, mõttejuppe," rääkis Pedaja. Seejärel esitleb ta oma ideid kliendile ja saab kinnituse. Kõige kauem lähebki Pedaja sõnul aega selleks, et kõikidelt osapoolelt kinnitused saada. "Pärast seda hakkab pihta produtsendi töö, kus ma otsin endale meeskonna, kunstnikud, operaatorid, monteerijad, esinejad, näitlejad ja alles siis läheb asi töösse."

Kogu asja organiseerimine võtab Pedaja sõnul omajagu aega ja on osalt ka üks põhjustest, miks video nii kallis on. Ta tõi välja, et tihtilugu pöörduvad kliendid piltlikult öeldes täna ja soovivad videot eilseks. "Siis sul ei olegi aega produtsendina turu peal ringi sondeerida ja otsida paremaid diile või paremaid lahendusi. Sa lihtsalt peadki haarama kõik esimesed, mis sulle ette satuvad," rääkis Pedaja.

"Kui sul on jube kiire, sul ollakse koguaeg kukil, kus on, kas on, millal ma näha saan – see tõstab ka hinda, kui sa tahad nii kiiresti saada." Seega Pedaja soovitus, kuidas videoprojekti kulusid kontrolli all hoida, oli lihtne: "Varu aega."

"Kui sa tahad jaanipäevaks videot saada, siis hakka mai alguses asja ajama. Nagunii see venib, kõik asjad ei jookse nii kiiresti, sul endal tulevad mingid asjad vahele, agentuuris või videomehel on võib-olla mingid asjad ees. Vargsi asja ajama hakates saad läbimõeldult palju rohkem sellest kasu lõigata."

Pedaja tõdes, et üksinda veebikaamera abil Facebookis või Instagramis live-videot tehes ei ole professionaali abi tarvis. "Aga kui sa tahad kutsuda külalisi ja teha asja interaktiivsemaks ja lahedamaks, siis oleks mõistlik võtta mitu kaamerat. Näiteks kui sa teed oma veebisaadet, mis kestab tund aega, ja sul on üks plaan, siis vaataja jaoks kipub see igavaks jääma. Siis sa võid juba podcast'i teha, sul ei ole mõtet seda pilti üldse juurde panna," sõnas ta.

Pikema saate või ülekande korral võiks Pedaja arvates olla vähemalt kaks või kolm kaamerat, et saaks muuta plaani, suundasid või liikuda. Niisiis on mõistlik vähemalt konsulteerida professionaaliga, kuidas seda asja lahendada nii, et see näeks ka vaatajale atraktiivne välja, soovitas Pedaja.

Lõpetuseks andis Pedaja ühe lihtsa ja praktilise nõuande, mis tuleb kasuks kõikidele, kes veebikaamerat kasutavad – olgu siis veebiseminari tegemiseks või miks mitte koosolekul osalemiseks. "See on meil kõigil laua peal ja inimene, kes meid vaatab, näeb ainult meie ninaauke," tõi ta välja probleemi, millega veebikaamera kasutajad kokku puutuvad.

"Võta neli kuni viis raamatut, pane läpakale alla ja ongi kõik korras. Lihtsalt muuda enda arvuti nurka," andis ta nõu. Arvuti tuleks tõsta nii kõrgele, et kaamera on suunatud otse näkku ja veebikaamera on silmade kõrgusel.