Kaja Sepp hakkab juhtima Omniva turunduse ja kommunikatsiooni ühistiimi

Alustame sellest, mis toimub Omnivas – ja Eesti Postis – laiemalt. Meie kontsernil on neli suurt tegevusvaldkonda: postiäri Eestis, pakiäri ja infoäri (mis lihtsustatult öeldes on e-arvete vahendamine) Baltikumis ning rahvusvaheline transiit üle maailma. Neist igaühel on erinev turg, erinevad kliendid ning ka erinevad trendid ja arenguperspektiivid. Neid kõiki tervikuks suruda on päris keeruline – mitte ainult äriliselt, vaid ka imagoloogiliselt. Kuidas mahutada ühte kuvandisse kihelkonnatriibuline postkast, Hiina lennuk, e-kaubandus ja fintech…?

Nii sai uueks strateegiaperioodiks analüüsi tehes kiiresti selgeks, et Omniva on pigem erinevate äride grupp. Siit edasi oli loogiline otsus, et ärid peavad saama suurema autonoomia ja iseseisvuse.

Minu kunagine turunduskogemus oli nii ammu ja olin tollal ka väga noor, nii et seda ma ise enam ei tähtsustakski. Oluline on, et tänu headele kolleegidele polegi ma päris ära olnud, vaid oma töö kõrvalt kogu aeg käppapidi ka turunduses sees olnud. Tervitused siinkohal teile, Piret Mürk-Dubout, Anne Muldme, Kadri Ärm, Leitti Mändmets, Tiivi Püvi, Jüri Teemant ja muidugi ka äsjane turunduspartner Katre Uibomäe, kes läbi aegade on mind turunduse teemadega kursis hoidnud.

Turunduse valdkond on praegu suurtes muutustes. Ja ma ei räägi siin ainult andmepõhisest tegutsemisest ja digisse minekust. Need sammud on suured, aga pigem siiski vormilised. Ent tänu neile muutub turundus ka sisemiselt, ja minu meelest just sarnasemaks kommunikatsioonile. Varasemast masskampaaniate ja paksude värvide ajastust liigutakse üha enam personaliseerituse, täpselt valitud pooltoonide ja lugude jutustamise juurde, mis varem on klassikaliselt olnud justkui kommunikatsiooni pärusmaa.

Kommunikatsioon omakorda peab üha enam kohanema turunduslike võtetega ja õppima, kuidas sisu täpselt, õiges kanalis ja õiges pakendis adressaadini viia. Ja mõlema ühine väljakutse on, kuidas info ülekülluse ja libasõnumite ajastul üldse relevantne olla.

Uudishimuliku õpipoisina, kes ei karda katsetada ja hea meelega oma nina igale poole topib. Pikk kogemus innovaatilises ja digikeskses telkomaailmas on mind kindlasti ka keskmisest avatumaks ja küllap ka teadlikumaks teinud.

Omniva on tõesti saanud teenitud tunnustusi sotsiaalmeedias julge tegutsemise eest. Näiteks Kommunikatsiooniteo konkursil (Facebooki kasutamise eest sisekommunikatsioonis) ning TOP5 seas „The most inluencial in LinkedIn“. Lisaks on personalijuhid Omnivat kiitnud selle eest, kuidas meie töötajad ettevõtte sisu levitavad ja hashtage kasutavad. Eelmise aasta suurettevõtete tuntuse ja maine uuring tõi väikese vau-emotsiooni, et noorte sihtgrupp hindab Omnivat keskmisest kõrgemalt.

Mis minusse endasse puutub, siis minu sotsmeediakasutusest on vast huvitavaim tõik, et blogide kõrgajastul – appi, see oli juba 15 aastat tagasi! – olin ma tänapäeva mõistes potentsiaalne suunamudija. Pidevalt tehti pakkumisi üht või teist teemat kajastada ja selle eest tasu saada, aga tollal tundus see mulle uskumatult nõmedana: blogi oli minu jaoks lihtsalt isikliku maailma peegeldus sõpradele-tuttavatele. Aga kui pakkumisi muudkui tuli ja üha rohkem inimesi hakkas vestlustel mainima, et on mu blogi püsilugejad, hakkasin lugejate arvu vaatama. Ja ehmusin täiesti ära: mul oli üle 10 000 unikaalse püsilugeja! Tollase aja kontekstis ikka tõesti palju.

Tõmbusin kiiresti tagasi – nii kirjutamise sageduse kui otsingutes figureerimise mõttes. Kui terve internetimaailm tegeles SEO-ga, tegelesin mina hoopis anti-SEO-ga. Nägin suurt vaeva, et tekstides ümber sõnastada või vähendada enamkasutatavaid otsisõnu, millega minu blogisse satuti.

Praeguseks on blogi üldse varjusurmas, mujal sotsmeedias tegutsen ilmselt keskmisel määral.

Olen elu jooksul aru saanud, et asju saab teha erinevat moodi ning enamasti ei ole tulemuseni jõudmiseks õiget ja vale teed. Teistsugune lahendus ei ole halvem ega parem, vaid lihtsalt teistsugune.

See iseenesest triviaalne tõdemus on andnud mulle oskuse asjadest vajalikul hetkel lahti lasta ja distantsilt vaadata. Mul ei ole kinnisideid ega kindlat nägemust, kuidas asjad peavad käima. Tee, mis kõige kiiremini viib kõige parema tulemuseni, on õige ja tuleb lihtsalt oma inimesi usaldada, et nad oskavad ja julgevad valida selle nende jaoks toimivaima.

Ühes rahvusvahelise personalifirma isiksusetestis olin absoluutses laes skaalal „kiire otsustamine ja kohanemisvõime“. Kõlab hoopis nagu tugevus, eks ole? Ent testi lahti selgitav konsultant ütles, et selle näitajaga olen ma tiimiliikmete jaoks „hirmuäratavalt adaptiivne“. Juht, kes teeb muutuste käigus ülikiireid valikuid, otsustab kohe ja hetkel kättesaadava parima teadmise baasil ning kui on juba otsustanud, ei vaata enam tagasi. Enamikul inimestest on vaja muutustega kaasatulekuks hoopis põhjalikumat analüüsi, rohkem infot ning aega ka selle jaoks, et oma kõhkluste ja kurbustega toime tulla.

Sellest peale jälgin teadlikult, et ma muutuste käigus oma inimestel eest ära ei kappaks. Nii tööl kui isiklikus elus.

Pareto printsiip. 80% asjadest saab tehtud 20% panusega ning sageli sellest piisab. Tuleb aga olla hoolas ja ära tunda, milline 20% siiski tegemist ja sügavat pühendumist vajab.