Anna-Maria Uulma: Turunduse mõte ei peaks olema lihtsalt tegemine

Jaan Aru kirjutab oma teoses „Aju vabadus”, kuidas me üha enam soovime ka loomingulist tööd tehisintellektile anda. Milleks on mul vaja kirjutajat, kui saab ilma? Või siis… milleks mulle kujundajat, kui ma saan AI abil kõik valmis?

Ühtpidi ongi arusaadav, et ettevõtjana tuleb kulusid pidevalt kontrollida. Samas tekib küsimus, kas selle hinnaks peab olema keskpärane toode. Kui mina oleksin klient ja telliksin agentuurilt loovtöö, siis maksaksin ka selle eest, et see oleks loov. Miskipärast armastame üha rohkem mõned tuhanded säästa ja seejärel oma mainet rikkuda, selle asemel et maksta natukene rohkem ja magusaid vilju nautida.

Võib küsida, kuidas tehisintellekti kasutamine kellegi mainet rikub. Vastan samuti küsimusega: kui paljud teist usuvad reklaami, mis ei ole päris? Kes meist sooviks vaadata filmi, kus on pidevalt samad näod ja kus peegeldub arvutiga loodud inimese emotsioon? Peaksime aru saama, et loovturundusel ei ole mõtet, kui tahame lihtsalt linnukest kirja saada, et oleme mingi klipi tootnud. Loovturundust on mõttekas teha siis, kui tahame luua tõesti midagi silmatorkavat, mis muudaks ettevõtte mainet paremaks.

Minu jaoks on heaks näiteks hirmkallis kalareklaam. Pean tõdema, et ma ei saa kampaania ideest ka üldisemalt aru. (1,3 miljoni euro suurune kalareklaamikampaania on Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kalanduse teabekeskuse algatatud projekt, mille eesmärk on suurendada kala ja kalatoodete tarbimist Eestis – toim).

Ühe tööna valminud kurvameelselt lauldud laul ei pane mind kala sugugi rohkem sööma, veel vähem soovin ma seda teha robotlike nägude tõttu – video teostus on minu silmis kehv ja võrdub raha raiskamisega.

Tekib küsimus: kas tõesti ei mõelnud kampaaniat tegevad agentuurid kordagi sellele, et teinekord on vähem hoopis rohkem? Mitme AI-näitlejaga reklaami asemel oleks võinud teha ühe kuni kolm löövat kalareklaami, milles oleksid eestlastele tuntud näod. Mind oleks sõltumata lõhe hinnast kala ostma pannud see, kui imelikult liikuva AI-näo asemel oleks reklaamis olnud päris emotsioonidega Ott Sepp või Märt Pius ja nalja nabani. Kalasöömine on ikkagi tore, isegi kui oled selle eest hingehinna välja käinud.

Tulemuste saamiseks ei tohiks me lootma jääda robotile. Ta on loodud meie abimeheks, kuid tegelikult on saavutused, sealhulgas need, mille juures on kasutatud AI-d, inimkonnas ikkagi inimaju töö tulemus.