Sotsiaalne meedia on jälgimismehhanism
Andmed on tänapäeva nafta ja meie, inimesed, oleme need eelajaloolised fossiilid, kellest seda „uut naftat“ välja pumbatakse. Sotsiaalne meedia on sisuliselt jälgimismehhanism, millest enamus meist on reaalses sõltuvuses ja millesse on põhimõtteliselt sisse ehitatud manipulatsioon.
"Using social media feels like taking crack and being monitored at the same time" – Maria Farrell
Küberturvalisuse ja internetipoliitika ekspert Maria Farrell, The Internet Society (UK), rääkis Passwordil tehnoloogiast, turundusest ja eetikast ning sellest, kuidas tehnoloogia abil inimestega mitte manipuleerida.
Maria Farrell oli Password 2018 vaieldamatult üks huvitavamaid esinejaid, kes puudutas suurandmete ja andmepõhiste lahenduste tehnoloogia tumedamat poolt. Suurandmetele tuginevad ärivõimalused võivad turunduse aspektist paista silmipimestavalt entusiastlikud, kuid samal ajal tekitavad need palju tõsiseid küsimusi nii isiklikul kui riiklikul tasandil. Kui inimesena peame näiteks valima oma mugavuse ja turvalisuse ning privaatsuse vahel, siis riiklikul tasandil võib Farrelli sõnul liialdamata öelda, et tehnoloogia esitab väljakutse demokraatiale ning riiklikul tasemel peame me vastama küsimusele, kuidas päästa demokraatiat.
Farelli hinnangul toimub tohutu andmete ülekogumine. Kui küsida, miks kõiki neid andmeid üldse kogutakse, siis võiks sama hästi küsida, miks koerad mune lakuvad ja vastus oleks sama: sest nad saavad!
Tänapäeva tehnoloogia lihtsalt võimaldab andmete ülekogumist ja teeme seda, sest me saame. Andmed on tänapäeva nafta, aga kui seda mõtet jätkata, siis oleme meie, inimesed, need eelajaloolised fossiilid, kellest seda „uut naftat“ välja pumbatakse.
Maria Farrell tõi näitena loo sellest, kuidas ta tahtis lennujaama wifit kasutada: ”Selle jaoks küsisid nad nii minu nime, e-maili kui lennunumbrit. Kui uurisin, mispärast neil ometi wifi jagamiseks selliseid andmeid vaja on, vastati, et andmeid kogutakse anonüümselt. Tõesti hea nali - minu nime ja e-maili kogutakse anonüümselt! Mil viisil see üldse võimalik peaks olema?”.
Opt-out ei tööta
Jah, öeldakse, et pole probleemi - alati võib ju teha opt-out ja andmete jagamisest keelduda, aga see on tegelikult silmakirjalik. On väga palju olukordi, kus inimestel ei ole lihtne opt-out teha, kuid on ka olukordi, kus see pole üldse võimalik. Ning tihti peame valima turvalisuse ja privaatsuse vahel: kui me ei jaga andmeid oma asukoha kohta, kas siis jõuab politsei või kiirabi mulle appi juhul, kui seda abi vajan?
Lihtsalt mõned näited olukordadest, kus opt-out võimalus ei ole alati lahendus. Facebook kogus Androidides metaandmeid inimeste kõnede ja sõnumite kohta nii, et inimestel polnud sellest aimugi. Kuidas teha opt-out, kui sul ei ole halli aimu ka, et su andmeid kogutakse?
Isegi, kui Sa tead, et su andmeid kogutakse, ei pruugi sa olla teadlik, et neid jagatakse. Sa oled andnud nõusoleku andmete kogumiseks, kuid jagamist sa keelata ei saa, sest sa lihtsalt ei tea seda. Hiljuti andis üks haigla Google´i DeepMindile ligipääsu 1,6 miljoni haigla patsiendi andmetele alates registreerimisaegadest kuni haiguslugudeni, mis sisaldasid äärmiselt personaalseid andmeid. Ettekäändeks oli midagi täiesti mõttetut - andmepõhine lahendus selleks, et ära hoida neerukahjustusi haiglas. Tegemist oli selge seaduserikkumisega, kuigi juhtumi käsitlus kohtus ei olnud sugugi nii ühene. Samas - kuidas oleksid inimesed saanud sellisest olukorrast opt-out teha? Absoluutselt võimatu, neil ei olnud oma andmete väärkasutusest aimugi.
Google salvestas Youtube´is aastate kaupa selle kanali kasutusajalugu, kuigi inimene oli YouTube’i ajaloo salvestamise Google´i settingutes ära keelanud - kui inimene on isegi teinud opt-out platvormi ühes osas, võib platvormi teine ots ikkagi andmeid edasi koguda, inimene lihtsalt ei tule selle peale, et peaks andmete salvestamist keelama kahes kohas. Platvormid on pannud vastutuse inimese enda õlgadele - tulla kõikmõeldavates olukordades selle peale, et nüüd peaks tegema opt-out ja ütlema „ei“.
Opt-out võimaluse kasutamine on tihtipeale väga keerukas, eriti olukorras, kus monopolid domineerivad turul: Google, Amazon ja Facebook on kõik oma kategooria monopolid, millest opt-out muudab inimese tavapärase elu oluliselt vähem mugavaks. See on täiest eraldi küsimus, kuidas teha opt-out monopolist?
Kui mõtleme näotuvastuslahenduste peale, on asi veelgi keerulisem. Kuidas ma teen opt-out tänaval, kui ma protesteerin parajasti Brexiti või Trumpi vastu? Kas saan kasutada mingit programmi, mis ei lase mu nägu tuvastada? Teate te mõnda sellist programmi? Kuidas ma saan teha opt-out jälgimisprogrammidest tänaval? Liikluses? See pole tänapäeval üldse enam ulme - jälgimisseadmed võimaldavad tuvastada inimesi tänaval nägupidi, tuvastada autode numbrimärke, siduda inimest ja tema autot, kõike seda ja veel rohkemgi.
Seadmed, mis esialgu olid mõeldud liikluse paremaks koordineerimiseks, võimaldavad samal ajal saata protestijatele personaalseid sõnumeid, et nende asukohast ja tegevusest ollakse teadlikud ja parem oleks kodus püsida.
Madalama sissetulekuga inimesed on andmete väljapressimise suhtes haavatavamad
Kõrgema ja madalama sissetulekuga inimesed on ebavõrdses olukorras otsuses, kas jagada oma andmeid või mitte. Madalama sissetulekuga inimesed vajavad rohkem neid väikeseid lisaväärtusi, mida firmad andmete vastu pakuvad. Nad müüvad oma privaatsust pigem paratamatusest.
Meiega manipuleeritakse igapäevaselt
Sotsiaalne meedia on sisuliselt jälgimismehhanism, millest enamus meist on reaalses sõltuvuses ja millesse on põhimõtteliselt sisse ehitatud manipulatsioon. 3 aastat tagasi sõnastati väga viisakalt, et kui Facebook kuvab uudiseid vastavalt inimeste andmetele, siis on selle eesmärgiks kõrge ideaal kuvada inimestele poliitika kohta uudiseid erinevatest vaatenurkadest, et mõistmine oleks lihtsam. Kõlab ilusasti, kuid praegu hakkab Cambridge Analytica globaalse skandaali valguses välja tulema, mis tegelikult toimub. Skandaal skandaaliks, aga ehk võib-olla midagi isegi natuke muutub - Facebook ju vabandas Inglismaa ja Ameerika ajakirjanduses. Loodame parimat.
Andmete väärkasutus on depressiivne teema
Teema on niigi tõsine, seetõttu ei taha andmete väärkasutusel pikemalt peatuda, aga lihtne tõde on see, et suurandmed võivad väga kergesti sattuda halbade kavatsustega inimeste kätte. Tunne, et “minuga seda ei juhtu”, on põhjendamatu enesepettus. Ettevõtetel lasub suur vastutus analüüsida, mis andmeid on neil tegelikult vaja ning kuidas disainida nende kogumine ja hoidmine nii, et see ei looks inimestele lisariski.
Üheks näiteks on juhtum, kus naine, keda vägistati, teavitas sellest politseid - ja kuna tegemist oli ebaseadusliku immigrandiga, siis saadeti ta selle teavituse alusel välja. Selles juhtumis on väga palju andmekasutuseetika küsimusi, millele ei osata täna üheselt vastata.
Kuidas ettevõte peaks oma andmekogumist ja -kasutust analüüsima?
Tasub olla väga kriitiline selle suhtes, mis andmeid on tegelikult vaja. Andmete kogumisel ja kasutamisel vastake konkreetselt ka küsimusele, mis on see probleem, mida tahate lahendada - ja kuidas tagate selle, et andmete kogumine ja kasutamine oleks eesmärgipärane, eetiline ja seaduslik.
Lõpetuseks: inimestele on omane vastupanu, kuigi noored suhtuvad oma andmete jagamisse palju vabamalt, üritavad inimesed oma andmete väljapressimisele siiski vastupanu osutada. Tänu tehnoloogiale on meie privaatsus muutunud aga väga väikeseks ja väga nõrgaks, kindlasti vajab see kaitset. GDRP on kindlasti samm õiges suunas.
Kokkuvõtte tegi digitaalsete toodete loomisega ja sealhulgas ka andmeteaduse, AI ja masinõppega tegeleva ettevõtte Proekspert turundusjuht Katariina Roosipuu.
Telli olulisemad Best Marketingi uudised igal nädalal enda postkasti.
Bestmarketing.ee toetajad:
