6. märts 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Täna õhtul on meie valdkonna olulisim sündmus Eestis. Jagatakse kuldseid mune. See on sündmus, mis aastast aastasse on tekitanud vastakaid tundeid. Negatiivseid nendes, kes mune ei saa. Positiivseid nendes, kes saavad. Ma olen reklaamis ja meedias tegutsenud 20 aastat. Selle aja jooksul on Kuldmuna väärtus oluliselt muutunud. Mõned ütlevad sellepärast, et mune jaotatakse täna oluliselt rohkem kui näiteks 10 aastat tagasi. Kui 2005 anti auhindu 13 kategoorias, siis sel aastal 28 kategoorias (võin täpsetes arvudes veidi eksida). Kui 2003 sai esimene muna võidetud ja Eesti üks legendaarsemaid reklaamitegijaid Gert Lee mind kättpidi õnnitles, siis oli uhke tunne küll. Mind oli justkui klubisse vastu võetud. Ma tundsin sellest hetkest, et olen reklaamimees. Ma ei kujuta ette, kas täna mõni noor reklaamitegija oleks rõõmus kui mina teda kuldmuna võidu puhul õnnitlema läheks või küsiks ta oma noorelt kolleegilt hoopis: „Kle, kes see oli?“

Ma olen küll üks nendest, kes arvab, et Kuldmuna väärtus on langenud võrreldes selle ajaga, kui mina reklaamis alustasin, aga ma ei arva et selles on süüdi Kuldmuna kui konkurss, vaid süüdi oleme meie, reklaamitegijad ise. Sest meie oleme täna oluliselt nõrgemad kui Eesti reklaami esimene põlvkond Marek Reinaas, Madis Laas, Urmas Villmann, Henri Jääger, Rein Iida, Rain Pikand, Urmas Lilleorg ja teised selle ajastu tegijad mehed.