21. detsember 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

No näiteks seda ei tea, millal on see kõige parem aeg aktsiaid osta või müüa. Investeerimisega alustasin 1997. aastal. Ostsin elu esimese õppelaenu eest ühe Venemaale investeeriva aktsiafondi osakuid. Kuigi esimesed päevad olid paljutõotavad, kahanes potfelli väärtus paari kuuga umbes pooleni algsest väärtusest, mille peale närv ütles üles ja otsustasin allesjäänud õppelaenu investeerida hoopis likviidsematesse varadesse. Ka selle väärtus kahanes kiiresti, aga vähemasti jäi alles taara, mida hiljem sai ära viia.

Uuesti proovisin väärtpaberitega kätt alles mitu hea aastat hiljem. Kool oli peaaegu läbi ja müstilisel kombel oli palga kõrvalt hakanud raha üle jääma. Aktsiates hästi orienteeruv tuttav soovitas mul investeerida Kesk- ja Ida-Euroopa fondi, millel pidavat olema väga hea riski ja tulu suhe. Üksikute aktsiatega, eriti Eesti aktsiatega, oleks mul liiga lihtne näppe põletada, lisas ta juurde. Tegin nii nagu targemad nõu andsid ja tundsin pea alati fondiosaku käekäigule pilku peale heites heameelt. Ainuke asi, mis meele natuke mustaks tegi, oli see, et kui oleks kogu raha pannud näiteks Hansapanga või Baltika aktsiasse, oleksin veel rohkem teeninud. Siis sain aru, et ma ühelt poolt olen investeerijana ahnem, aga teiselt poolt ka riskialtim. Mul poleks midagi selle vastu olnud, kui oleksin kaotanud kuni kolmandiku oma rahast, kui mõni valitud või soovitatud aktsia oleks osutunud läbikukkumiseks. Samuti poleks mul midagi olnud selle vastu, kui see kolmandik oleks iga natukese aja tagant oma väärtust kahekordistanud. See oli nõuanne, mida mulle keegi siis ei andnud. Ning see on üks hea põhimõte, mida läbi aastate turundustöös kasutanud olen.