4. detsember 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kaitsejõudude mainekampaania „Elu kutse“ pole esimene uhke taies, mille alla raskel ajal maksumaksja miljonid kaitseministeeriumi kraanide kaudu voolavad. Aga rahas pole seekord küsimus. See militaarheroilise maailma teleillustratsioon, kus eesti mees lööb raudmeest, enne kui ta 700 aastaks orjastatakse, võidab vabadussõja, enne kui ta 50 aastaks vangistatakse, või osaleb naftaokupatsioonis, enne kui ta koju oma nutetud naeratusega naise ning ilma isata kasvanud poja juurde naaseb, räägib tegelikult palju tõsisemast probleemist kui kaitsejõudude kaadrinappus. Mainekampaania „Elu kutse“ kõnetab Hollywoodi märulimeeleolust erutuvat potentsiaalset kahuriliha. Tegelik küsimus on riiklikus terve mõistuse väärtustamises.

Niikaua kui meie probleemiks on suutmatus leida, hoida ja kasumlikult realiseerida meie väikse rahva intellektuaalset kapitali, ei piisa ka kõige võimsamast imagokampaaniast. Elame ajal, kus iga valdkond vajab kompetentseid, kaugeleulatuvaid ja strateegilisi otsuseid, millest reklaamiagentuuri loovtöö moodustab vaid ühe väikese osa. Loomemajandus on Euroopa Liidu prioriteetne valdkond perioodil 2007–2013. Eesti innovatsiooniaastaks kuulutatud 2009 räägib vajadusest uutmoodi mõtlemise järele. Ei pea olema eriline visionäär mõistmaks, et toore jõuga teenimise päevad on möödas.