7. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vahel on tore “tõmmata juhe välja” ja vaadata asju kaugemalt, teise nurga alt. Viibisin mõnda aega USAs, eemärgiga leida puhkamise ja veininautimise kõrval inspiratsiooni ning kohtuda erinevate inimestega. Näiteks külastasin Bostonis MIT meedialaboreid. Väga inpireeriv oli kuulata Andrew Lippmani loengut teemal ’’Viral Societies’’. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida - äraolek on vaid põhjuseks, miks ma nii hilja oma mõtteid väljendan. Nimelt meeldis mulle väga lugeda Best Marketingi intervjuud hea kolleegi ja konkurendi Aare Ristaliga, kuid kripeldama jäid kaks teemat. Esmalt segadus meediaagentuuride nimede ja gruppidesse kuulumisega, teisalt meediaagentuuri rolli muutus ehk artiklis väljendatud mõte, et see roll eriti muutunud ei olegi.

Loost tuli välja üks grupilise kuuluvuse segaduse põhjuseid: seosed rahvusvaheliste kettidega ei olegi nii tsementeeritud, kui arvata võiks. Olulise põhjusena tooksin siinkohal välja pigem konkurentsisituatsiooni, mis on aga omakorda kahel põhjusel muutuv teema. Esmalt - nagu nimetatud intervjuuski mainitud - agentuuride kogumaht ei mõjuta otseselt klientide meediaostu tingimusi, seega ei ole ostumahu kunstlik suurendamine enam mõttekas. Teiseks ei tööta kaasaegses maailmas paljud kliendid mitte enam ettevõtete, vaid nende töötajate baasil loodud dream team-iga, seega on ka konfidentsiaalsuse teemad täielikult teisenenud. Vaatamata eelnimetatule grupistumine ikkagi jätkub, mõned eksperdid arvavad, et rahvusvahelisel tasandil jääb alles vaid viis kommunikatsioonigruppi ja ega neid ka Eestiski täna oluliselt rohkem pole. Samas on väikestel turgudel grupistumise põhjuseks peamiselt kulude kokkuhoid ehk vajadus tagada piiratud võimalustega erinevate teenuste/toodete olemasolu ja kvaliteet.