Peep Pedmanson: "Seagripivaktsiin kui sotsiaalne Calgonit"

Reklaaminduse raudvarra kuulub trikk „enne ja pärast”. Harrastatakse kosmeetika, poliitika, potipuhastuse ja muu säänse puhul. Vahel jäetakse „enne” ära, siis on tulemuseks Vahitorni esikaas või pangalaenu voldik, kuid olemus on sama.

Trikk siis selline, et esimeses kaadris näidatakse olukorda, mis on halb. Midagi roostetab, laguneb, mädaneb või on keegi sant, loll või koledate hammastega. Siis toimub miski sõrmenipsu-sarnane määdzhik, pärast mida näeb publik kaadrit number kaks, kust äsjane koledus on kui peoga pühitud ning tõbisest on saanud terve, lagast läige, vistrikust vitamiin või – naasmaks siinse reklaamileiu juurde – seagripivaktsiini üle muigavast Pevkurist… vaktsiini kummardav Pevkur. Ja mida drastilisem on muutus „enne” ja „pärast” vahel, seda vägevam on selle korda saatnud määdzhik, seda hardam meie lummus ta ees.