Tänapäeva muinasjutuvestjad on turundajad ja poliitikud

Ma arvan, et neil on sellega kõik hästi. (Naerab)

Minu poole küll pöördutakse väga tihti noortekeskustest ja palutakse erinevaid koolitusi. Eelmisel nädalal käisin ühes noortekeskuses rääkimas hirmudest, foobiatest ja nendest ülesaamisest ning usaldusest. Nendel teemadel on sama huvitav ja oluline rääkida nii noorte kui ka täiskasvanutega. Mõnikord kutsutakse temaatilisi lugusid rääkima, tihti kutsutakse rääkima surmast ehk sellistel teemadel, mis on ühiskonnas tabu.

Mulle meeldib sellel teemal rääkida ja mõelda. Mul on selleks mitme tunni jagu ideid ja praktikaid. Minu jaoks on oluline olla siiras ja haavatav sellel hetkel, kui ma lähen midagi rääkima.

Me mõtleme haavatusele väga vähe igapäevaselt. Pigem tahame olla tugevad ja julged. Sellised, millisena tahab meid ühiskond justkui näha. Me peame olema edukad ja õnnelikud ning kõik peab olema hästi, aga päris elus see ei ole nii. Päris elu on kaootiline ja räpane. Me kardame haavatavust ja ma olen tähele pannud, et just lapsed on kõige paremad eksperdid. Nad tunnevad ära, kas see, mida inimene räägib, on aus ja siiras.

Kui tahad inimesele tõtt öelda, siis kuidas sa seda ütled? Keera see loorüüsse, räägi nii, et inimesel oleks huvi seda kuulata. Selles seisneb sügavus. Paku inimesele tõtt mitte nagu märga lappi, vaid nagu mantlit naisele. Oma jutuvestmistel juhtub mõnikord nii, et panen mehi nutma. Kõige huvitavam on see, et nad on pärast seda mulle väga tänulikud. Paljud täiskasvanud käivad jutuvestmistel kohal – nad tulevad kuulama lugusid, mis on mõeldud täiskasvanutele, sest nad tunnevad, et midagi tähtsat toimub sellel ajal hinges. Ühiskonnas on vähe selliseid keskkondi, kus on võimalik tulla sügavale oma südamesse. Kui paar meest nutab jutuvestmise ajal, siis on see üritus korda läinud. Aga nad naeravad ka, ja ikka päris palju.