4. veebruar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Huvitav, mitu sajandit võtab aega eestlaste loomuliku äriturunduse elustamine, millal saab turundusest must leib, selmet olla peen välismaine kakuke? Kas see on üldse võimalik, arvestades meie äärealast positsiooni, mikroriiki? Me oleme ajalooliselt täideviijad, kopeerijad, mitte pioneerid. 90% ettevõtetest on juhitud kas väljastpoolt Eestit või selliselt, nagu oleks juhitud väljast. Või on juhitud nii, et see sobib vaid pisikesele siseturule – popsiturundus.

Eesti edukas müügiartikkel on koopiaturundus. Kopeerime mujal tehtut, naabri tehtut (kes omakorda kopeeris teiselt naabrilt, kes kopeeris suuri tegijaid mujalt). Kopeerimine on meile turvaline. Ehk ka ainuõige? Risk turunduses ei õigusta ennast, eriti suur risk on loovus, innovatsioon. Riik võib väikesel karja-marja-maarjamaal hüüda: "Inno-inno!", kuid kari ei hakka piire lõhkuma, üksikute vasikate järgi tantsu lööma. Innoke-hulluke rahuneb ka peagi maha, talent-andepõgenik kaob tundmatusse ja ununeb.