25. oktoober 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sarnaselt ameerikalikele show-kampaaniatele on Eesti poliitikas üha enam hakanud silma põhirivaalide omavaheline meelelahutuslik ületrumpamine, mis kohati jätab tagaplaanile kampaaniasõnumite ja probleemide sisulise poole. Uudiskünnise ületamiseks rakendatakse mida iganes – olgu selleks siis kampaania raames läbiviidud lindilõikamiste kaskaad, seni peamiselt USA mehitamata sõjalennukite tähenduses pruugitud drooni mõiste või lubadus linnapeakandidaadi nimel keha paljastada. Äsjalõppenud valimismöll nihutas just oma uudsete, julgete aga ka hea maitse piiril või üle selle balansseerivate aktidega valimisvõitluse piire Eestis, varjutades samal ajal teede, lasteaedade, kommunaal- ja korruptsiooniprobleemide tegelikku palet. Tähelepanu tõmbajana oli IRL-i guerilla-turundus omal kohal ja isegi geniaalne, aktiveerides ühelt poolt valijaskonda, ent varjutades teisalt valimiste sisulist arutelu selmet neile tähelepanu tõmmata.

Poliitika sarnaneb äriga mitmes mõttes. Lisaks peamisele, et võim avab ligipääsud ressursside jaotamisele, näeme sarnasust ka selles, et turundusest sõltub palju ja panused on kõrged. Nii nagu ettevõtted alates kassitoidu- ja ravimitootjatest kuni poekettideni toetuvad oma äristrateegias süsteemselt läbiviidavatele tarbijauuringutele, täidavad meediaeetrit ning kujundavad mainet suhtekorralduslike vahenditega, tuleb sarnast teed käia ka poliitikuil. Nii erakonnad kui ka poliitikud isikutena on brändid ja näiteks katusbrändi „Savisaar“ alla on viimase aastakümne jooksul mahtunud hääli koguma lisaks selle ankurbrändile, milleks positsioneerub erakonna juht ise, mitmed tema pereliikmed. Samuti leiduvad näiteks Coca-Cola tootevalikus lisaks punase sildiga „rahalehmale“ ka selle väikevennad Light ja Zero. Tõika, et poliitikuist on aina enam saanud professionaalsed turundajad, on erinevad Eesti Vabariigi taasloomise perioodi riigimehed aeg-ajalt nimetanud põhjusena, miks neil omal ajal suuresti idealismist kannustatuna tänasesse poliitikasse asja ei ole.