Autor: Silja Oja • 17. aprill 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nüüd ma saan aru, miks parimate tööde nimekirja shortlistiks nimetatakse. See võibki väga short tulla ja sellele on täiesti loogiline põhjendus. Kui žürii koosneb iga päev maailma tippreklaami ja -disaini jälgivatest/tarbivatest inimestest, siis ei hakata töid võrdlema mitte niivõrd omavahel, vaid asetatakse nad mõtteis globaalsesse konkurentsi. Jah, see on nii mõneski mõttes ebaõiglane, aga arenguperspektiivi mõttes aus. Reklaamikonkurss ei peagi olema Tartu lastemaraton, et sõidad läbi ja saad kindlalt pehme mänguasja kätte. Selle aasta võitjad võivad tõesti uhkust tunda - seekordne medal ei ole šerifi märk, mida kõik endale Balti jaama R-kioskist osta võivad.

Kui tuleval aastal tahetakse lihtsalt ravida munaikaldust, siis on selleks väga lihtne lahendus - tuleb teha reegel, et kõik komplektid peab välja andma. Kui tahetakse aga luua süsteem, mis tõesti motiveerib tipptasemel töötama ja toimib tunnustusena, siis tuleks latt jätta kõrgele ja kaotada alamkategooriad (toit, teenused, varia). Siis oleks piisavalt töid, mille hulgast valida.