Privaatsuse ja avalikkuse tasakaal ekraanide poolt vahendatud sotsiaalses ruumis on keerukas teema, mis on täis vastuolusid. Üheltpoolt peetakse õigust privaatsusele üheks baasväärtuseks, mis reguleerib meie suhteid mikro-, meso- ja makrotasandil. Teisalt aga on privaatsus nii abstraktne ja keerukas teema, et inimesed ei suuda kõiki nüansse hoomata ning seetõttu on omaks võtnud „mul pole midagi varjata“ mõtteviisi.
Sotsiaalmeedias saavad ühes „kohas“ kokku kõik need, kes kuuluksid justnagu erinevatesse kindlapiirilistesse kontekstidesse, mille puhul kehtivad kindlad suhtlusreeglid ja kommunikatsioonirepertuaarid. Nii räägitakse potentsiaalse kliendiga ühte moodi, ülemusega teisel viisil, kuid näiteks oma lapse klassijuhatajaga hoopis erineval, kolmandal moel. Sotsiaalvõrgustikes aga on ideaalsed auditooriumid (need, kes jagavad minu väärtusi, on samasuguse huumorimeele ja netiketi tajuga) kõrvuti košmaarsetega (need, kes erinevad minust olulisel määral, sageli omavad minu üle mingisugust võimu). Selleks, et segunenud auditooriumite ja kokkusulanud kontekstidega kuidagimoodi toime tulla, kasutavad ja loovad inimesed kõikvõimalikke privaatsust kaitsvaid strateegiaid.
Seotud lood
Einar Tiimla selgitab saates „Password“, miks Häk nimetab end strateegiliseks loovagentuuriks. „Me alustame enda tööd alati strateegiast,“ ütleb ta. Tiimla sõnul aitab põhjalik eeltöö vältida olukorda, kus klient hakkab alles esimeste visuaalide pealt mõtlema, mida ta tegelikult tahab.