Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Avalikud privaatsed: eestlaste privaatsusstrateegiad sotsiaalmeedia ajastul
Maria Murumaa-Mengel
Privaatsuse ja avalikkuse tasakaal ekraanide poolt vahendatud sotsiaalses ruumis on keerukas teema, mis on täis vastuolusid. Üheltpoolt peetakse õigust privaatsusele üheks baasväärtuseks, mis reguleerib meie suhteid mikro-, meso- ja makrotasandil. Teisalt aga on privaatsus nii abstraktne ja keerukas teema, et inimesed ei suuda kõiki nüansse hoomata ning seetõttu on omaks võtnud „mul pole midagi varjata“ mõtteviisi.
Sotsiaalmeedias saavad ühes „kohas“ kokku kõik need, kes kuuluksid justnagu erinevatesse kindlapiirilistesse kontekstidesse, mille puhul kehtivad kindlad suhtlusreeglid ja kommunikatsioonirepertuaarid. Nii räägitakse potentsiaalse kliendiga ühte moodi, ülemusega teisel viisil, kuid näiteks oma lapse klassijuhatajaga hoopis erineval, kolmandal moel. Sotsiaalvõrgustikes aga on ideaalsed auditooriumid (need, kes jagavad minu väärtusi, on samasuguse huumorimeele ja netiketi tajuga) kõrvuti košmaarsetega (need, kes erinevad minust olulisel määral, sageli omavad minu üle mingisugust võimu). Selleks, et segunenud auditooriumite ja kokkusulanud kontekstidega kuidagimoodi toime tulla, kasutavad ja loovad inimesed kõikvõimalikke privaatsust kaitsvaid strateegiaid.
Juhime tähelepanu, et Sul on õigus keelata oma kontaktandmete kasutamine samasuguste toodete või teenuste otseturustuse tegemiseks võttes Äripäevaga ühendust aadressil [email protected] või telefonil 667 0099.