Järgmine peatus Soul
Kõige raskem on Hando Sinisalu sõnul olnud konverentsidega minna Soome ning teistele Lääne-Euroopa lähiturgudele. Mida kaugemale, seda lihtsamaks läheb - Aasias pole eestlaste suhtes eelarvamusi nagu Soomes või Saksamaal. Loe persoonilugu Best Marketing Internationali juhi Hando Sinisaluga, kes on välismaal kuulsam kui omal maal.
Kuigi minu jaoks seostub Hando Sinisalu esmalt Tartu Raadioga ja alles siis erinevas mõõdus konverentsidega, on enamuse jaoks ilmselt vastupidi – konverentside produtsendi ja esinejana on ta tunnustust võitnud nii siin kui sealpool Eesti piiri, tiigrihüpetega liikuva Aasiani välja. Ning paljud tänasest konverentsipõlvkonnast siinmail pole ilmselt oma kõrvaga kuulnudki Eesti esimest eraraadiojaama, mis asutati septembrikuus 25 aastat tagasi.
Kuigi Sinisalu peab oma esimeseks tõsisemaks projektiks Tartu Raadiot, oli siiski tema esimeseks sammuks ettevõtluse radadel hoopiski koos sõber Andres Laisaga asutatud reklaami ja meediavahendamise agentuur Tartus aastal 1990, mil ta õppis ülikooli teisel kursusel ajakirjandust.
Selle persooniloo juures on rõhutatult peatutud ajastul, mis eelnes viimasel ajal avalikku kõnepruuki jõudnud mõistetele nagu „kadunud kümnend“ või „klaaslagi“. Mitte et rohi oleks siis kuidagi rohelisem tundunud kui praegu, vaid inimesi ja nende mõttemaailma ning edasist hakkamasaamist mõjutavad paratamatult ka olud, kus nad on kunagi tegutsema asunud. Tundub, et Sinisalu start on andis sobiva kiirenduse toime tulemiseks ka praeguses hetkes ja ka tulevikus.
Üheksakümnendate keskpaigas Ohio University magistrantuuri meediajuhtimist õppima suundunud raadiomehest sai 1996. aastal järgnevaks kuueks aastaks Eesti Päevalehe peadirektor. „See oli huvitav muutuste aeg, olles oma ajastule iseloomulikult ka parajalt kreisi,“ sõnab Hando Sinisalu. „Kõik asjad juhtusid kiiremini. Meediaväljaannete omanikud olid nooremad, oli rohkem adrenaliini ja riskivõtmist. Ideest teostuseni läks väga vähe aega.“
Sinisalu räägib loo „sellisest hullusest“ nagu pühapäevalehe ilmumine, kus mõttest lehe ilmumiseni kulus vast kaks nädalat, kuna seda pidi tegema konkurentide eest salaja. Samas said Postimees ja toonane Sõnumileht sellest ikkagi kusagilt teada ning nemad tegid veelgi kiiremini – sisuliselt hakkas pühapäeval ilmuma kolm ajalehte. See kestis siiski vaid lühikest aega, kuna Eestis polnud kogemust ja traditsiooni üllitada ajalehte seitse korda nädalas. Samalaadset n-ö hullu tampimist on teistes valdkondades esinenud hiljem vast telekomi- ja jaekaubandussektoris, kus kopeeriti üksteise samme.
„Praegu on kõik palju rahulikumaks ja stabiilsemaks muutunud, pole sellist nälga,“ möönab Hando Sinisalu. See kõlab küll rahuliku tõdemusena, kuid nagu hiljem selgub, on siin peidus ka omajagu etteheidet nende suhtes, kes hädaldama kipuvad ja edasi ei püüdle.
Konverentsiärisse asus Hando Sinisalu 2004. aastal: „Mu tuttavad Urmas Kõiv ja Endrik Randoja, kes vedasid Eesti Konverentsikeskust, kutsusid mind kampa ja üks minu ülesannetest oligi Eestis väga edukalt toimivat konverentsiäri välisturule viia. Esialgu Lätisse ja Leedusse, lisaks jõudsime minna veel Poolasse ja Horvaatiasse ning teha isegi Hiinas ja Ukrainas üksikuid konverentsiprojekte, enne kui masu peale tuli.“
Paljusid ilmselt vaevab küsimus, mis see fenomen selle konverentsiäriga oli, et see toona sellisel kujul nii hästi töötas? „Siin pole tegelikul muud fenomeni nagu mis tahes muu asjaga - tuleb võtta ja teha. Reaalselt poelgi ühtegi muud takistust,“ lausub Sinisalu. „Lihtsat konverentsiäri puhul on sisenemisbarjäär üsna madal. Kui tahaksin teha Hiinas uue kaubanduskeskuse, oleks see suur investeering, seda poleks võimalik plaksti teha. Teenuseäri puhul – alates arhitektuurist lõpetades disaini ja juriidilise või ärikonsultatsiooniga – selliseid takistusi pole.“ Selge on tema sõnul ka see, et alati asjad ei õnnestu ja tulevad tagasilöögid. Samas kui järjekindlalt oma asja ajada ja sellele lisada ka algaja õnn, siis pole midagi võimatut.
Kui Pärnu Konverentsid ja selle konkurent Eesti Konverentsikeskus tegevust alustasid, siis tegid nad Hando Sinisalu sõnul suuresti üht ja sama asja ning pakkusid seda, millest Eesti ärimaailm tol hetkel puudust tundis. „See on normaalne osa ärikultuurist nagu kõik muu äriga kaasnev alates audiitoritest ja lõpetades raamatupidamisfirmade, ärikonsultantide ja coach`ideni välja. Konverentsinišš oli tühi ja selle järgi oli vajadus,“ kõlab ta selgitus.
Eestlaste suurimaks puuduseks on ambitsiooni puudus
Sinisalu viitab ühele hiljuti kuulatud saatele Eesti äride laienemisest välismaale, kus Euroopa Innovatsiooniakadeemia president Alar Kolk ütles, et eestlaste suurimaks puuduseks on ambitsiooni puudus. Sellega on päri ka Sinisalu. „Kui põlevkiviäri võib mõjutada saastemaks, siis teenuseäris on siiamaani olnud ärikeskkond enam-vähem normaalne. See on ikka tegijas endas kinni. Kui sul koduturul läheb piisavalt hästi, siis polegi vaja kusagile areneda ja kasvada.“
Seega olemegi rahul lihtsate asjade ja lahendustega, kuid kas sellest suhtumisest piisab? Hando Sinisalu toob näite reklaamimaailmast, kus Rootsis, mis on väike maa maailma kontekstis, on väga arvestatav reklaamitööstuse tase. „Barjäärid on meil oma peades. Palju on räägitud eestlaste globaliseerumisest – inimesed reisivad küll palju, aga enamasti käiakse turismireisidel. Kui sa oled nädal aega Egiptuse kuurordis, siis sa ei näe tegelikult ei maad ega koge ka ärikultuuri. Võiks ju lisaks puhkusele ka minna külla oma kolleegidele võõral maal. Ei teagi, kas see on uudishimu puudus või ambitsiooni puudus.“
Kannapööre toimus selle sajandi esimese kümnendi lõpus, kui majandusolud sundisid korrektuure tegema ka konverentsikorralduse senises ärimudelis – Hando Sinisalu jätkas edasi sisuliselt ühemehefirmana. „Masuga seoses tuli püsikulude baas selgelt üle vaadata. Polnud võimalik firmat mängida, kui tulu pole,“ räägib ta perioodist, kui ta teistelt osanikelt Best Marketingi nimelise firma välja ostis ja selle Eesti osa siis veidi hiljem Äripäevale edasi müüs, ise samas konverentsikorralduse rahvusvahelisel rindel edasi jätkates.
Praegu on Hando Sinisalu sõidus igakuiselt nii nädalajagu päevi, samas on tal olnud ka sellised aegu, kus ta on 100 päeva aastas Eestist eemal. Tundub, et talle päris meeldib selline elu. „Lausa rahutus tuleb peale, kui ma pole tükk aega kusagil käinud. Reaalselt vajan seda nagu värskest õhku, vaja on saada värskeid emotsioone.“ Emotsioonide- ja kogemusterohke konverentside produtsendi elu kahtlemata ka on, arvestades juba erinevaid kultuure. Ja levinud eelarvamusi, mis sugugi ei pruugi paika pidada.
„Kunagi tegime Pakistanis üht konverentsi. Eeldasin, et sinna ei tule naisi ja kui nad seal ka on, siis nad istuvad allasurutult kusagil tagareas,“ räägib Sinisalu. „Lõpuks selgus, et enamus osalejatest olidki naised, nad esitasid küsimusi, vaidlesid vastu. Nad olid jõukatest perekondadest, õppinud Oxfordis ja Harvardis. Jah, tõesti – me näeme uudistest, kuidas Pakistanis eksisteerivad hõimualad ja toimuvad kokkupõrked. Samas me ei näe uudistest seda, kuidas Karachis toimub ärikonverents, mis ei erine millegi poolest Tallinnas toimuvast konverentsist. Kui ise kohal ei käi ja ei koge, siis sa seda ei usu.“
• Programm: Amsterdami Turunduskonverents • Hollandi ettevõtete külastused • Konverents• EPICA Awards gala + järelpidu• 16. - 18. november 2016
Kaheksa e-maili reegel – et mürast läbi murda peab olema piisavalt jõuline
Hando Sinisalu sõnul kulub ühe konverentsi korraldamiseks riigis X keskeltläbi 3-6 kuud. Loomulikult eeldab see kontaktvõrgustiku ja kohaliku partneri olemasolu, kuid aastate jooksul on tutvusringkond kasvanud selliseks, mis lubab enamasti kindla peale välja minna. Samas ei pruugi alati kõik asjad õnnestuda ning ka selleks peab valmis olema – nagu ka ootamatuteks suurteks üleujutusteks Tais või pommiplahvatusteks Istanbulis. Lisaks peab keskmisest olema oluliselt agressiivsem ka müügitegevus. „Siin kehtib kaheksa e-maili reegel – et mürast läbi murda peab olema piisavalt jõuline. Meil ei olda sellega harjunud. Eestlased üldjuhul ei armasta müüa.“
„Mul on teema igal pool ühesugune – digitaalturunduse valdkond,“ lausub Sinisalu. „Eesti eripära on see, et siin löövad läbi kõik generalistid. Kui sa lähed suuremale turule, siis sa pead valima enda jaoks ülikitsa niši. Mida kitsam, seda parem. Kui võtad kogu maailma turu, siis interneti ja sotsiaalmeedia ajastul on võimalik millele iganes turgu leida – tarbijaskond on laiali üle maailma.“
Mida kaugemale, seda lihtsamaks läheb
Kõige raskem on Hando Sinisalu sõnul olnud konverentsidega minna Soome ning teistele Lääne-Euroopa lähiturgudele. „Mida kaugemale, seda lihtsamaks läheb. Lähiturgude õnn ja õnnetus on selles, et esiteks on turg väga killustunud – asju on jube palju. Teiseks on seal konservatiivne suhtumine, ei taheta midagi uut omaks võtta.“ Seevastu Aasia asjaajamise tempo ja mentaliteet konverentsikorraldajale meeldib, kuna see meenutab siinseid üheksakümnendaid. Lisaks pole seal eestlaste suhtes eelarvamusi nagu Soomes või Saksamaal.
Kõige kallim honorar, mille Hando Sinisalu on ühele konverentsiesinejale maksnud, oli 35 000 eurot. Samas ulatuvad selle esineja sõnul n-ö ülemise otsa hinnad 100 000 dollarini. „Seal ei maksa esinemise pikkus, vaid asjaolu, et esineja tuleb lihtsalt kodust välja,“ möönab Sinisalu lisades samas, et ta on viimasel ajal rohkem proovinud asju ajada mitte staaride, vaid praktikutega – esinejatega, kes töötavad koos kuulsate brändidega, kuulsates firmades. Või ta esineb hoopiski ise.
Välismaal kuulsam kui omal maal
Kui palju kunagine ajakirjanik üldse pragu oma algsete liistudega kokku puutub? „Ma olen ikkagi ka ajakirjanik,“ kostab ta. „Konverentsikava koostamine on iseenesest võrreldav ajakirja toimetamisega. Sul on mingi kindel tähtaeg, kindel sisu, kaastööd ehk siis esinejad. Sul on vaja seda toimetada, nõuda, et nad materjalid õigel ajal ära saadavad. Siis vaatad, et see asi omavahel kokku kõlaks.“ Hando Sinisalu sõnul on üks ärikonverents nagu televisiooni otsesaade – selle võiks vabalt teles üle kanda. Lisaks kirjutab ta Best Marketingile ja Äripäevale turunduse teemal umbes ühe loo nädalas. Sulg roostes ei ole.
„Ma kirjutan inglise keeles ka mõnele maailma turundusväljaandele. Ükspäev avastasin, et aastal 2014 oli minu kirjutatud lugu Lõuna-Aafrika suurima turundus- ja majandusportaali kõige loetavam lugu. See oli üllatav avastus,“ märgib Hando Sinisalu. Temaga juttu ajades tundub, et ta on välismaal vist kuulsamgi kui omal maal – täpselt nii nagu see ütlus prohvetite kohta kõlabki. Aga võib-olla ongi nii mõnusam. Vahelduseks musta värvi Mercedestele, mis konverentsi produtsendile ja esinejale Aasia riikide lennujaamadesse on vastu saadetud, on hõbedase Subaru Foresteriga koduse Eesti kohati auklikel teedel ka mugavam ringi sõita.
Andres Laisk Hando Sinisalust:
Olime Handoga koos tihedalt seotud kahe, Eesti esimeste raadiojaamade hulka kuulunud Tartu Raadio ja Tartus tegutsenud Päikeseraadio asutamisega. Ühiselt sai ellu kutsutud ka Eesti esimene täisteenust pakkuv reklaamiagentuur. Kuigi need projektid, vähemalt sama nime all, enam täna ei eksisteeri, võibki ütelda, et visioon, ettevõtlikkus asju ära teha vaatamata kõigele, mis segab ning raamidest välja mõtlemine on Handole olnud omased.
Metafoorselt iseloomustaks seda ehk vahejuhtum, kui omal ajal tuli Tallinnast Tartusse viia väikeauto katusel raadiojaama saateantenn. See oli aga auto gabariite oluliselt ületav ja sugugi raamidesse mitte mahtuv ese. Ja kui see oli siiski katusele paika saadud, siis selgus tõsiasi, et tuleb siseneda bensiinijaama autot tankima. Voolik enam autoni ei ulatunud. Kütus sai siiski võetud ja antenn Tartus viljaelevaatori torni paika pandud.
Ka praegusel etapil, kuigi olen sellega vähem kokku puutunud, tundub otsimise, avastamise ja suunanäitamise kirg olema jätkuvalt üks tema käivitajatest. Teistmoodi reaalsus, mille peale kohati ise ei tulekski. Rahvusvaheline haare harmoonias talupoegliku pragmaatilisusega, otsimas teid, kuidas võimalikult efektiivselt oma sõnumit tänapäeva kommunikatiivses maailmas levitada. Kindlasti on ta oma ala asjatundja. Ja selle juures ta ise suudab ta ise oma tegevust küllalt tagasihoidlikult korraldada ning üles leida kogu sellest mastaapsest infoväljast alati selliseid pakkumisi, et piltlikult üteldes iga seljakotireisijast hääletaja ka kadestaks.
Sõbrana võib tema peale selles mõttes kindel olla, et naljad on läbi aastate samad ja nii harva, kui me ka väiksemas seltskonnas vahel kohtume, pole tegelikult aastate jooksul liiga palju temas muutunud. Väärtused on paigas. Miskit püsivat peab siin elus ju olema.
Hando Sinisalu lühike CV
- Sündinud 2.9.1970 Tartus
- Abielus, poeg ja tütar
- Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala, magistrikraad communications management- alal - Ohio University (USA)
- Töötanud Tartu Raadio programmidirektorina, Eesti Päevalehe peadirektorina, Reklaamiagentuuri Indigo Bates direktorina, Best Marketingi asutaja ja juht alates 2004.a.
- Korraldanud turunduskonverentse rohkem kui 30s riigis
- Best Marketingi rajaja ja konverentside (Password, Best Internet- , Amsterdami Turunduskonverents- jt) programmijuht
- Hobid: looduses liikumine, lugemine, reisimine
Intervjueeris: Andres Kärssin
Telli olulisemad Best Marketingi uudised igal nädalal enda postkasti.
Bestmarketing.ee toetajad:
