26. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Meil on küll persoonid, kes vahel võtavad ette ristiretke, et meie üsna kolletuma kippuvat meediamaastikku natuke värskendada, kuid see on ka pigem erand. Haruharva võib lugeda mõnd Ilmar Raagi või Marju Lauristini kriitilist artiklit. Ja seda võib mõista – neil on palju tegemist ja miks nad peaksidki selle raske töö ainuüksi enda õlgadele võtma. Ja asjalik reklaamikriitika? On mõned ajakirjanikud, kes vahest poetavad paar sõna. Enamjaolt on need arvustused siiski nii ebaprofessionaalsed ja kauged reaalsest reklaamimaailmast, et on käsitletavad pigem arvestatava reklaamikriitika paroodiana. Siis on olemas veel reklaamikriitika, mida tellitakse reklaamimeistrite käest kommentaari vormis, aga see on umbes sama, kui paluda mõnel näitlejal arvustada mõne teise teatri repertuaari. Tausta teatakse, aga konkurentide kohta ei taheta suurt midagi teravat ja konstruktiivset öelda. Ja viimaks on olemas „kõikvõimas“ vox populi, mida esindavad Eestis vanad ümarate kehadega reklaamitaadid Linnar Priimägi, Olav Osolin ning Marek Reinaas. Ja sama ümarad, nagu on nende kõhud, on ka nende jutt, sest iial ei või teada, kes su ukse taga kliendina koputab. Kahjuks pole ka ükski Tallinna Ülikooli reklaamieriala lõpetanu otsustanud ennast pühendada reklaamikriitikale, vaid pigem võrsub sealt ikka keskpäraseid projektijuhte ja tekstikirjutajaid. Kuigi koht on vaba. Ja vajadus karjuv.

Mina ootan asjalikult reklaamikriitikult (ja siit tulenevalt ka reklaamikriitikast) ausust, avarat maailmapilti, asjalikku analüüsi, teravust, vaimukust ning oskust näha kõike kontekstis. Paljuski on nende asjade puudumine muidugi omistatav ka tänapäeva Eesti ajakirjandusele laiemalt. Tahaks saada paljastusi stiilis „Milline on Rimi reklaamistrateegia ja miks nad oma „Eesti liha“ kampaaniaga sellisel kujul ämbrisse astusid?“; „Mismoodi valmivad Keskerakonna valijate hääli lõikavad populismipurtsatused?“; „Milline rahvusvaheline suurtootja oma reklaamides sõna otseses mõttes valetab?“; „Milline riigiettevõte tuleks oma äärmiselt ebaefektiivsete reklaamiotsuste eest riigikontrolli kätte anda?„ jne. Kõlab juba uuriva reklaamiajakirjanduse või tõelise reklaamikriitika moodi? Aga mida pole, seda pole. Selle asemel tellitakse iga nädal mõnelt reklaamiagentuuri juhilt või tekstikirjutajalt mõnus ümmargune jutuke, kus räägitakse trendidest, efektiivsusest ja loovusest ehk asjadest ilma neid konkreetsesse konteksti asetamata.