Triinu Luidalepp: Inimene on oluline. Välja arvatud turunduses

Räägime aeglaselt elatud elust ja sellest, et vaimne tervis vajab üha rohkem hoolt. Väidame, et iga inimene on oluline. Välja arvatud turunduses. Seal tundub hetkel kehtivat reegel: mida vähem inimesi ja inimlikkust, seda parem. Seda nii turundajate tööturgu vaadates kui ka lihtsalt tarbija vaatevinklist. Nagu see oleks võistlus, kus võidab see, kes suudab vähemate inimestega tehisintellekti abil rohkem keskpärast või halba sisu toota.

Kuigi minu arust ei ole tegelik probleem üldse efektiivsuses. Probleem seisneb selles, mida me selle efektiivsusega võidetud ressursiga teeme. Kui tehisintellekt aitab turundajal kümne tunni töö ära teha kahe tunniga, kas siis ülejäänud kaheksa tundi annavad talle võimaluse mõelda, oma loovust äratada, rääkida klientidega, proovida midagi uut ja teha kvaliteetsemat tööd või miks mitte tegeleda ka mõne endale meeldiva asjaga? Või täidetakse need kohe järgmise kümne postituse, nelja koosoleku, kolme kujunduse ja viie kampaaniaga?

Me oleme eeldanud, et automatiseerimine vabastab inimese rutiinsest tööst, et tal jääks rohkem aega sellele, milles inimene päriselt hea on ja millega ta peaks tegema: mõtlemisele, loomisele, tunnetamisele, seoste märkamisele. Oleme lootnud, et varsti kestab töönädal viie päeva asemel neli. Praegu oleme kõik protsessid automatiseerinud, aga lihtsalt selleks, et saaksime veel rohkem tööd teha.

Me töötame endiselt 40 tundi nädalas ega saa efektiivsemalt tehtud töö puhul vaba aega endale. Paljudes töökohtades on endiselt kõige hinnatumad kolleegid need, kes tulevad esimesena ja lahkuvad viimasena, on näiliselt alati hõivatud ja 24/7 online. Aina enam ettevõtteid piirab kaugtööd või sunnib töötajaid tagasi kontorisse. Seeläbi premeeritakse rohkem nähtavat kohalolekut kui tegelikke tulemusi.

Jääb mulje, et kõige olulisem pole mitte see, mida sa ära tegid, vaid see, et sind nähtaks seda tegemas.

Võib-olla on see ka see koht, kus jutt aeglasemast ja tähenduslikumast elust pisut silmakirjalikuks muutub. Vaimse tervise spetsialistid pingutavad selle nimel, et inimesed oskaksid puhata, tunneksid, et nad loovad väärtust ja oskaksid päriselt kohal olla. Paradoksaalsel kombel eeldatakse aga paljudes töökohtades, et nende inimlikult oluliste vajadustega tegeletaks ainult tööst vabal ajal – nii palju, kui seda üldse on.

Kui ühiskond päriselt usub, et inimene on oluline, siis peab see mõte jõudma lõpuks ka tööandjateni. Mitte ainult vaimse tervise kampaaniatesse, vaid eesmärkidesse, mõõdikutesse ja juhtimisotsustesse. Kui iga tehnoloogiline hüpe tähendab lihtsalt seda, et sama inimene peab tegema rohkem, kiiremini ja kauem, siis ei optimeeri me protsesse, vaid liigume väga efektiivselt läbipõlenud inimeste arvu suurendamise suunas.