2. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aastaid tagasi levis Eesti tippjuhtide seas paradigma, mida ikka ja jälle väikse muige saatel tsiteeriti: “Tean, et pool meie reklaami- ja turunduseelarvest on raisatud raha, ainult et ma ei tea, kumb pool. Seepärast ongi meil vaja turundust, kes sellele küsimusele vastust otsiks.” Eelmisel kümnendil selline strateegia töötas, täna enam mitte. 

Probleem pole selles, et juhid enam ei juhi või “ei julge vaadata suurt pilti”, nagu Joel Volkov artiklis „Meie strateegia on taktika“ kirjutab. Eesti reklaami- ja meediatööstuses tegutsejaid pitsitab tõik, et agentuuridel pole tippjuhtidele sageli enam suurt midagi öelda. Möödas on ajad, kui agentuuri loov- või tegevjuhi sorav jutt ja ekstravagantsed ideed ettevõtte juhi ära hullutasid – juhid oskavad täna küsida teistsuguseid küsimusi kui aastaid tagasi, aga agentuurid ei oska nendele vastata.