4. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kevadel on üks suur eelis: ta lausa nõuab, et jätaksime kõrvale kõik vanad asjad ja rutiinid ning täidaksime tekitatud ruumi millegi uue ja värskega. Ka mina sain inspiratsiooni päikesepaistelisest nädalavahetusest ning otsustasin jagada teiega üht huvitavat kogemust. See oli põnev, kuid küllaltki riskantne eksperiment. Nimelt otsustasin ühel päeval panna ennast väga teistmoodi situatsiooni – võtsin vastu pakkumise osaleda Kristjan Jõekalda juhitavas populaarses kohtingusaates “Vali mind!”. Formaat on lihtne: saates on laua taga 30 naist (sh mina), kelle eest käivad läbi mehed. Kui mees pole naise maitse, siis vajutab ta nuppu ehk annab korvi. Kui mees tundub naisele sümpaatne ja ta otsustab lõpuni mängida, võib ta selle mehega nädalasele soojamaareisile sõita.

Usun, et huvipakkuv pole mitte see, kuidas käis saadete tegemine, vaid see, mida ma saatest kaasa sain. Eksperiment aitas mul üle vaadata oma arusaama tööst, arusaama turundusest. See, mille ma sain, on võrreldav paari aasta taguse kogemusega, kui korraldasime MediaComi meeskonnaga konkurentide ja turu jaoks midagi täiesti arusaamatut – reklaamikampaania oma brändile. Sellist asja polnud ükski agentuur Eestis varem teinud. Meie eesmärk oli muu hulgas panna end kliendi olukorda. Ja nüüd panin ma end n-ö tavalise inimese olukorda.