17. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Selle “valgustatuseni” jõudsin siis, kui hakkasin kirjutama seda artiklit. Alustasin eesmärgiga kas lummava harfimeloodia saatel ülistada mõnda andekat kohalikku reklaamiteost või siis vastupidi, saata mõni teine hoopis tuleriidale. Koos mõne poliitikuga. Ning siis see juhtuski… pea oli tühi. Mind valdas paanika. Kas ma siis ei teagi mõnda sellist reklaamitaolist asja, mis tekitaks minus mingisugustki erutust? Ausalt öeldes… ei tea jah. Liigagi tihti juhtub, et klient, kes alguses lubab oma nime isegi kuule tätoveerida, piirdub hiljem pastakaga või heal juhul fooliumtrüki ja stantsiga viimistletud “ülioriginaalse” visiitkaardiga. “Klient on kuningas" templit kannabki enamus produkte meie reklaamimaailmast.

Vaadatakse tulevikku, laenatakse minevikust ja paisatakse kiiresti olevikku. Sealt tulevadki need “kõik kordub” väljendid. Samasugune õis aga ei tule kunagi teist korda. Kui see juhtuks, siis igal järgneval korral oleks sõnniku aroom järjest vängem. Juhtub ka vastupidi – ujutatakse hunnik "looduslikku väetist" üle uue Coco Chanel`i “Kevadise roosiga” ning loodetakse kõik ära petta… see tõesti ei toimi. Kuid samas, sõnnik on ju hea, las ta möllab seal heinamaal, las kõik kasvab, las taim alias idee areneb, et ta saaks õide puhkeda. Aga ei… naabri-Sassil on kohe vaja.