30. aprill 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Herkko Labi Minu Eesti mõttetalgutest: Kuidas reklaamida mõtlemist?
Kodanikualgatused, sotsiaalsed kaasatused, talgud igasuguses vormis on tänase nö sekundilt muutuva maailma üks arvestatavamaid suundi uute eluviiside avastamiseks ning inimväärsete lahenduste leidmiseks. Et vastused ja väljavaated ei pea sissetöötatud vormis tulema “ülevaltpoolt”, ka tavaline inimene võtab asja ise käsile või pakub välja läbipaistvaid ja elulähedasemaid ideid probleemide ületamiseks.
Minu Eesti talgukontsept või -meetod on kindlasti õige asi õigel ajal ja kohas. Ühiskonna suuremahuline ja eesmärgipärane kaasamine elavdab kohaliku demokraatia segasevõitu aluseid ning pakub kindlasti uusi väärtusi edasiliikumiseks. Kuid küsitavusi tekitab ikka ja jälle selle aasta nägemus talgute reklaamimisel.
Prügikoristamine on lihtne ja arusaadav tegevus – korjan metsa alt üles lohakate inimeste poolt jäetud materiaalseid objekte. Sõnum on mõistetav – tule talgule koristama! Kui aga asendada käegakatsutav prügikorjamine “mõtlemisega”, tekivad kohe ka keerulised käärid. Mida ma mõtlen? Mida ma tegema pean? Milles kõik telekanalid ja bussipaviljonid hõivanud mõttetalgute reklaamkampaania hätta jääb, ongi just arusaadav sõnum, mis on minu kui kodaniku ülesanne talgutel. Registeerida? Tulla kohale? Tegema mida? Mõtlema mida? Mis selle tulemus on? 30 tonni mõtteid?
Liitu Bestmarketingi uudiskirjaga!
Liitu Bestmarketingi uudiskirjaga!