10. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui Turundustegu midagi muud pole, siis on ta vähemalt hea põhjus vaadata korraks tagasi möödunud aastale ja mõtiskleda, miks on asjad nii, nagu nad on, mitte nii, nagu nad ei ole.

Ma arvan, et 2013 oli aasta, kus juba varem alguse saanud protsessid tõusid mingis mõttes pinnale. Me olime koos tunnistajaks kahe turundus- ja reklaamimaailma võtmesektori – telekommunikatsiooni ja panganduse – marginaliseerumisele. Mõlemad on ideoloogiliselt ja innovaatiliselt vedanud raudsete tööhobustena Eesti turundusmõtet üle 10 aasta. 2013 oli aasta, kus mõlemad sektorid (üksikute säravate eranditega – nagu näiteks Nordea) kukkusid sisuliselt lõplikult kokku. Kadunud on nende megasektorite idee, identiteet ja –  mis kõige valusam – unistused on välja lastud. Nagu ajakirjandusest võib lugeda – ka majandusnäitajad halvenevad. See juhtub alati, kui tegevus muutub taktikaliseks ning põnevad horisondid vahetatakse emafirmades turgu rahustavateks dividendimakseteks. Me teame kõik, et tegelikult see ei aita – raha on läinud, aga paanika ei kao kuhugi. Vaja on visiooni ja usku. Niipea ma nende taastumist nendes sektorites ei näe. Peab toimuma ümberstruktureerumine.