11. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Igapäevases ilusate asjade ihas kipume ignoreerima tõika, et koledusel on kõva pauer. Kogesin seda hiljutisi reklaamimuljeid meenutades. Just nimelt meenutades, sest asjaolude sunnil kirjutan seda arvustust üksnes mälule toetudes. Ma ei ole teinud eeltööd – lapanud lehti ja otsinud pärle – räägin vaid sellest, mis reklaamist mõeldes esimesena pähe tuli ehk nii nagu „tavavaatajad“ asju näha võiksid.’ilikud fantaasiad, meenusid lapsepõlves kuuldud linnalegendid vorstivabrikusse kadunud mudilastest. Jääb vaid küsida, kas oligi tegu hea reklaamiga? Ilmselt mitte päris, sest lisaks silmatorkavusele ja meeldejäävusele peab reklaam edastama õiget sõnumit. Kui esimese tingimuse Vastse-Kuuste reklaam täidab, siis teisega on lood kahtlasemad. Toidureklaam lihtsalt peab olema ka isuäratav.

Mälutöö tulemusena jäi sõelale üks kole foto. Mingid noored inimesed hämaras kinosaalis, näod haiglaselt kollakad, silmis ärevus ja kahtluseuss. Kuna pildi nurgas seisis lihatootja logo, käivitusid mul tõeliselt film noir