EKRE ja Swedbank askeldavad edukalt sotsiaalmeedias

Kristel Leif, Mirjam Hunt  Foto: Marko Mumm

Jaga lugu:

31. oktoobri kommunikatsioonijuhtimise aastakonverentsil esines kokku peaaegu 20 esinejat. Nende hulgast leidis ka kaks eksperti Ühendkuningriikidest, Econsultancy sotsiaalmeedia ja PR valdkonna koolitaja Michell Goodall ning London King`s College`i turundusprofessor Kirk Plangger, kelle esitlustest leidis mitmeid paralleele nii EKRE kommunikatsiooni kui Swedbanki Kogumispäeviku edus. Kokkuvõtte tegi BFM'i tudeng Liisa Kivirähk

Michelle Goodall märkis, et Eesti on UKst 4-5 aastat tagapool, aga astub siiski õiges suunas. Samas leidus tal meile ka soovitusi, kuidas sotsiaalmeedias püüda inimeste tähelepanu ja panna neid ka postitustele reageerima. Goodall soovitaks toota vähem, aga kvaliteetsemalt. Samuti aitavad endiselt tähelepanu püüda erinevad triggerid, näiteks emotsioonidele ülesehitatud klikimagnetid. Samas on endiselt au see praktilise väärtusega postitused ning lugude jutustamine. See tähendab, et tuleb mõista sügavuti kultuuri ja konteksti, kus me viibime.

London King's College'i turundusprofessor Kirk Plangger keskendus tõejärgsele ajastule, kus levib massiliselt valeinfot, mida internetis saab oma veebilehtedel vabalt levitada. Sündinud on sõna “truthiness”, mis on justkui tõe ja kõhutunde vaheline hall ala ehk tõde, mis tundub, et võiks olla tõde. Selle peal saavad kõik valed või vääratud uudised turvaliselt purjetada, sest nendes on mingi usutavuse aspekt olemas. Näiteks arvatakse, et Coca-Cola pole vegan ja ehkki Coca-Cola on tõestanud, et nad on vegan, siis ei näi see müüt purunevat.

Ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kasutab oma kommunikatsioonis tähelepanu saamiseks viise, mida UK eksperdid mainisid. EKRE poliitiline nõunik Urmas Espenberg ütles, et EKRE'l oli kaks suurt probleemi: meedia laimas ja ignoreeris. Nüüdseks on lahendused leitud. Laim on jäetud sinnapaika, sest see ei ole toonud neile mingit reaalselt kahju. Vahel kui on soovi siiski peameediasse päästa, öeldakse midagi eriti vihast ja kasutatakse Michelle Goodalli soovitust mängida erinevatel emotsioonidel põhinevatele triggeritele (eriti hästi töötab Goodalli sõnul hirm).

Meedia ignoreerimise tõttu on kolitud alternatiivsetele enda loodud meediakanalitele, kus keegi enam ei keela, mida saab ja mida ei saa postitada. Seesama muster oli ka Kirk Plaggerile teada. Siiski proovib EKRE kirjutada oma väljaannetes alati tõtt, kuigi Espenberg tõdes, et vahel on juhtunud ka apsakaid. Tõde on nende valijate jaoks üldse väga tähtis, just hiljuti korraldati ka Tõe konverents. Samas jäi segaseks veidi Espenbergi enda arusaam, mis tema jaoks tõde siiski on, kuna see oli korraga nii tõlgendatav, valus kui ka absoluutne.

Samuti on EKRE'l aktiivsed kogukonnad. Seal on kommenteerijatel rohkem vabadust tutvuda ja oma mõtteid väljendada, ehkki sõnad nagu “üles puua” ja “maha lasta” on siiski keelatud.

Vist sama aktiivne, aga palju rahumeelsem kogukond on Swedbankil. Michelle Goodall ütles ühe kindlustusfirma case study alguses, et ehkki kuskil räägitakse mingit juttu, et brändil peab tarbijaga olema suhe, siis reaalsus on see, et ükski tarbija ei taha mingi suurfirmaga suhet. Seda mõisteti ka Swedbankis, kui eemalduti Kogumispäeviku juures võimalikult kaugele ja usaldati inimestel ise küsida, vastata ja kogukonda luua. Huvitav on see, et nüüdseks on hakanud ka teised brändid tundma huvi enda eksponeerimise vastu aktiivses grupis. Sellega on rollid natuke vahetusse läinud, pangast on äkitselt saanud meediapinna pakkuja. Samuti kannab Kogumispäevik edasi hästi Michelle Goodalli mõtet, et edukas sotsiaalmeedia nõuab head konteksti tajumist. Kogumispäevik loodi, kuna nähti enda ümber probleemi, et eestlased ei säästa piisavalt.

Eriti tore oli aga näha, et Swedbanki sotsiaalmeedia juht Kristel Leif ja Meie Käopesa blogija Mirjam Hunt olid justkui parimad sõbrannad, partnerid, mitte turundaja ja “mingi influencer, kelle nime ma ei mäleta”. Sellist “mingi influnecer” üleolevat suhtumist on õnneks aina vähem, aga endiselt leidus kohati ka kommunikatsioonijuhtide aastakonverentsil. Mind imestab see väga. Kas tõesti on reklaaminägu valitud nii suvaliselt, et turundaja ei tea isegi, mis ta nimi on? Kuidas saab siis kliendile tõestada, et valitud sai just õiget eesmärki kandev reklaamnägu? Swedbanki näide tõestas, et õige influencer võib olla edu võti ja osa strateegiast.

Tõeküsimustega Kogumispäevik siiski väga ei tegele, ainult vahel purustab keegi mõne müüdi. Näiteks kommenteeris Kogumispäevikus üks naine, et sügavkülmutas ja sulatas üles edukalt terve sünnipäevatordi. Kes oleks arvanud?

Liisa Kivirähk