Ionel Lehari: Disainer võiks riiki juhtida
Disainiauhindade jagamise raames rääkis Identity loovjuht Ionel Lehari disainist, selle hindamisest ja trendidest.
Just jagati disainiauhindu. Räägi, kuidas üldse disaini hinnata? Milline on hea disain?
Meie kultuuriruumis on disaini konnotatsiooniks kaunid kunstid, kuid see pole põhiline, millele disaner apelleerib. Pigem lahendab ta probleeme ja on peegel sotsiaalsetele protsessidele. Disaini hindamise juures ongi keeruline see, et kõrvutame erinevaid asju: kord kruusid, siis suured installatsioonid – pole konkreetseid mõõdikuid ja selge mõõtmine läheb kaduma. Ja kui inimene satub olukorda, kus on raske midagi hinnata, hakkab ta hindama seda kui kauneid kunste.
Mina hindan disainis tootearendust, kus on näha probleemilahendus. Eestis on disainiloojate hulgas esindatud kõik vaated: probleemilahendusest kauni kunstini. Kas minna siis loojakreedoga kaasa ja hinnata loomingut? Või vaadata klassikalise disaini perspektiivist? Võite ju mõelda, et tehtagu siis konkursile rohkem kategooriaid - arvan, et pole mõtet.
Disainerite suurem probleem ühiskonnas on see, et disaintooteid ei suudeta tihti masstoota. Pilt on läinud küll paremaks, aga paljuski peetakse disaini lihtsalt vaba aja veetmiseks. Kes löövad läbi, on suutnud ka tootmise tehastesse viia.
Millega me maailmas silma paistame või võiks paista?
Meil võiks olla omad nišid, väikesed omamoodi eritooted. Digiriik, e-riik – kas see tõlgendub ka päriselt teenusedisainis? Arvan, et on e-edulugusid, kuid neid võiks olla rohkem. Aga raske on konkureerida riikidega, kus on suured tööstused ja rahad taga.
Kuidas sa hindad nooremat põlvkonda, kes disainis peale tuleb? Disainiauhindade hulgas on lausa eraldi kategooria noorte disainerite tunnustamiseks.
Arvan hästi. Turule siseneb see põlvkond, kes teeb suuri asju. Nemad on need, kes vanamoelise kapitalismi ära lammutavad. Tööd nad küll teha ei taha, kõik käib projektipõhiselt, aga iseseisev mõtlemine on praegustes noortes kindlasti tugevam kui varem. Kunagi arvati, et kogu tõde on piiri taga, nüüd mõeldakse ise. Noorte mõte on see, et idee ei jääks Eesti turule kinni, meediaruum ei piirdu neil riigipiiriga.
Mis teemad on disainis praegu luubi all?
Keskkonnateema on tähtis. Bangladesh on näiteks puuvillatootmise lõksus. Kui ettevõtted hakkavad tootma ka kangajäätmetest ja seeläbi toorainemahtusid vähendama, siis terve riik läheb pankrotti, aga kui nad jätkavad praeguses mahus, siis on see kahjulik keskkonnale.
Soovitaks disaineritele seda, et kui tahad paradigmat muuta, lähtu vanadest ideedest: kasuta ära vanad suurtootmise võimsused, ära tee põlve otsas. Sellist terviksüsteemi võiks rohkem näha.
Hea disain inspireerib teisi kultuurivaldkondi ja on samas pragmaatiline. Mänguilu peab sisse jääma. Distsipliinina tegeleb disain süsteemse mõtlemisega ja sellest lähtuvalt ka minu lemmiktsitaat: disainer võiks riiki juhtida – tal on selle jaoks sobiv süsteemne mõtlemine.
