30. august 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mind vahel hämmastab reklaami- ja turundusinimeste meeletu kriitika kõikvõimalike vähegi eristuda püüdvate reklaamide pihta. Kriitikanooltes on küll sageli oma iva ja pisike tõde, ent ma ei taha kuidagi nõustuda, et just need reklaamid on need, mis meie hukkamõistu kõige enam väärivad.

Kas tõesti oleme oma heaoluühiskonnaga jõudnud nii kaugele, et ei suuda taluda lauset "Räägi ise oma vana juustuga"?! Tegelikult muidugi suudame. Kui kuuleme seda uues kodumaises seebikas või mõnes tavaelusituatsioonis. Niisiis näib reklaam olevat midagi, millele pole lubatud kaugeltki see, mis on lubatud kõigile teistele - kaasa arvatud ajakirjandusele, meelelahutusele, kunstile jne. Kas pole mitte tegemist topeltstandarditega?