17. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Coca-Cola reklaami armsad mutukad paneva kinopubliku heldimusest “awwwww...” mõmisema ja muidugi ka vastupidi. Lollused naerdakse välja suurema põhjalikkusega kui seda keegi perega koduse televiisori ees viitsiks teha. Seega ohtlik paik valimisreklaamide näitamiseks, sest kui libastuda, on kerge saada naerualuseks. Ja oleme ausad, palju neid libastumata valimisreklaame ikka on - eriti veel video puhul, kus fotošop esinemisoskusele kaasa ei aita ja inimestel tuleb endal hoolitseda selle eest, et nende jutt usutavalt mõjuks.

Film oli juba algamas, kui korraga lõid peerud lõkendama (ei-ei, mitte tagantreast), või vähemalt oli selline pidulik tunne. Mustal taustal astus mahakeeratud värvidega ekraanile Leo Kunnas ja rääkis törts tõsist juttu. Kõik oli pidulik, et mitte öelda sünge, ka sõnum ei olnud helgeimate killast. Filmi ootava kinopubliku seast käis läbi kahin ja oli tunda kahevahel olekut - ei teatud, kas peaks muigama või mitte. Kas peaks naerma või tõsiseks jääma. Ma jälgisin inimesi hoolega ja märkasin, et jäädi tõsiseks ja isegi ei kiputud üksteisele (tõenäoliselt mürgiseid märkusi) sosistama. Mul endal oli sama tunne, raske seisukohta võtta, aga PIGEM ikka ei olnud naljakas. Ja see on reklaamile, mis tahab kinosaalis tõsine olla, päris hea kompliment.