19. november 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Oktoobris tekitas palju kära Eesti Keemiatööstuse Liidu (EKTL) kampaania ”Meie õnn on meie maavarad”. Tegemist oli teavituskampaaniaga, mille eesmärgiks oli juhtida eestlaste tähelepanu ühele Eesti kõige olulisemale maavarale – põlevkivile. Kampaania juhtis tähelepanu ka asjaolule, et riik kavatseb peagi taas selles sektoris makse tõsta, mis võib drastiliselt mõjutada nii riigi põlevkivitööstust, sellega seotud sektorite käekäiku kui ka Eesti energiajulgeolekut. Kindlasti on nii mõnelegi Eesti inimesele, kes elab väljaspool Ida-Virumaad, siiani üllatuseks fakt, et põlevkivist saadavad tooted moodustavad oluliselt suurema osa Eesti ekspordist kui näiteks toidukaubad. Seetõttu on keskkonnatasude süsteemi muutmisel otsene mõju meile kõigile.

Tähelepanu alla sattunud kampaaniale, mis arvustas julgelt riigi poliitikat, sai osaks ka vastukriitika, mida võib laias laastuks jagada kaheks. Oli neid, kes panid kahtluse alla kampaania teravad sõnumid ning EKTL poolt esitatud faktid ning neid, keda häiris kampaania mastaapsus -  see näis kallis ja oli justkui vastuolus kampaania enda sõnumitega sektori peatsetest raskustest. Räägin neil kahel teemal veidi lähemalt.