11. november 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Otseposti konarlik taastulek
Agu Uudelepp, PhD, Meta Advisory Group, partner:Valimistest on möödas ümmarguselt kuu. See on piisav aeg, et kired saaksid vaibuda ja koalitsioonid paika ning tekiks võimalus tehtut rahulikult analüüsida. Kui vaadata trende, siis oktoobrivalimiste kampaania oli tagasipöördumine reklaaminduse juurte juurde. Esmakordselt peeti Eestis tõeliselt oluliseks silmast-silma suhtlemist ka suuremates linnades ja meelde tuletati ka vahepeal ununema kippuv vana, st otsepost.
Vahepealsetel rikastel aastatel suhtuti mõlemasse üsna põlglikult, sest raha oli palju. See võimaldas teha uhkeid telekampaaniad ning enne piiranguid ka majasuuruseid plakateid. Otsepost oli vaenelaps, mille peale kirtsutati nina ja põlastati, et see visatakse niikuinii kohe minema. Nüüd on olukord muutunud ja otseposti plussid uuesti meelde tulnud.
Tõepoolest, keeruline on leida kanalit, mis võimaldaks sihtgruppi niivõrd täpselt kaasata ja sõnumit hoolikalt määratletud segmentidele kohandada. Kui otsepost on hästi tehtud, on see suhteliselt odav ja küllaltki tõhus. Kehva ettevalmistamise korral võib aga liitsõna „otsepost“ lahti seletada kui postimaterjali, mis läheb postkastist otse prügikasti. Tegelikult tahetakse muidugi seda, et materjal läheks otse inimese meelde ja südamesse.
Liitu Bestmarketingi uudiskirjaga!
Liitu Bestmarketingi uudiskirjaga!