Sisuturundus ei tohi olla igav, kinnimakstud tapeet, mida veebilehe vabadesse aukudesse toppida

Liisa Kivirähk
Liisa Kivirähk

Eestis soovitakse sisuturunduse sildi alla tihti peita vana head magusat reklaamteksti, mida ei soovi keegi ei avaldada ega lugeda. Unustatakse, et makstud artikli puhul kehtivad samad reeglid, mis maksmata artikli puhul. Sisuturundusest kirjutab BFMi tudeng Liisa Kivirähk.

Best Marketingi eelmisel nädalal toimunud seminar “Sisuturundus ja sulanduv reklaam” algas sellega, et kohaletulijatele seletati, mida mõisted “sisuturundus” ja “sulanduv reklaam” üldse tähendavad ning kuidas inglisekeelses terminoloogiarägastikus orienteeruda. See näitab, et teema on nii uus ja kuum, et pole jõudnud veel kujuneda täpseid, ühtmoodi mõistetavaid termineid. Kõik saalisolijad siiski teadsid, et see on vajalik ning kasvav turg, mille nipid peab endale selgeks tegema. Ehk saab nii ka teistest konkurentidest sammukese ette, või - nagu Ekspress Meedia sisuturunduse juht Mihkel Tepp ütles - õigel hetkel laineharjale.

Taani kõmulehe Ekstra Bladet Story Studio loovjuht Thomas Stokholm ütles oma ettekande alguses, et võib tekitada oma jutuga terminite mõistmisel segadust veel juurde, aga tegelikult juhtus vastupidine. Ekstra Bladeti süsteem oli lihtne ja loogiline. Brändid peavad usaldama lehe seatud piire ning reegleid, andes ajakirjanikule suhteliselt vabad käed. Loodetavasti võtab keegi sarnase mudeli ka Eestis üle. Mulle meeldis, et nende jaoks ei tähendanud sisuturundus igavat, kinnimakstud tapeeti, mida veebilehe vabadesse aukudesse toppida. Lood olid sama kollased ning kaasahaaravad kui muud uudised, sest just sellised toovad sellel lehel soovitud klikke. Oli näha, et Stokholm on tehtud töö üle uhke, peakski olema.

Taani muinasjutust tõi kuulajad tagasi maa peale Äripäeva peadirektori Igor Rõtovi ning eriprojektide juhi Annika Kaldi, Ekspress Meedia sisuturunduse juhi Mihkel Teppi ja Eesti Päevalehe laupäevalehe LP peatoimetaja Ingrid Veidenbergi vestlusring Eesti sisuturunduse olukorrast. Koos leiti, et sisuturunduse sildi alla soovitakse tihti peita vana head magusat reklaamteksti, mida ei soovi keegi ei avaldada ega lugeda. Millegipärast unustatakse, et makstud artikli puhul kehtivad samad reeglid, mis maksmata artikli puhul, ning kvaliteetne tekst on endiselt tähtis. Jõuliselt rõhutati pildiallkirja tähtsust kui üht esimestest asjadest, mida inimene lehel loeb. Lisaks tõdeti, et brändidel pole Skandinaaviale omast julgust ja enesekindlust katsetada. Ärimehed ei usalda ajakirjanikke ning mulle näis, et tunne on vastastikune. Tundub, et eesti ärimehed ja ajakirjanikud peaksid koos minema mõnele meeskonnakoolitusele, et üksteist usaldama õppida.

Kahe esitluse vahele oli strateegiliselt paigutatud Scotti Dieli tempokas ettekanne, mis küll pidi andma vastuse küsimusele, kuidas Eesti ettevõtted end maailmale esitlevad, ent reaalsuses tähendas pigem slaidiesitlust Tallinnas leiduvatest inglisekeelsetest kirjavigadest. Kuna teiste vigade üle on ikka tore naerda, siis meeldis esitlus kõigile. Tundsin, et minu enesekindlus inglise keeles kirjutada langes üllatavalt madalale ning hakkasin rohkem hindama võimalust ennast väljendada oma emakeeles, milles on väiksem võimalus teha vigu ja ennast lolliks. Eesti Keele Instituut võiks kaaluda Dieli palkamist eesti keele rääkimise propageerijana. Tundub, et instituudi ja filoloogide südametunnistusele ja patriootlikusele rõhuv jutt ei takista väga kedagi inglise keelt kasutamast, küll aga mõjub Dieli tehnika, kus tehakse maha kogu enesekindlus, mille tulemusel ei tahaks keegi enam võõrkeelt kasutada, kartes teha vigu, ning eesti keel oleks igaveseks päästetud.

Ajakirjanike jutust jäi kõlama sõnum, et silt “sisuturundus” ei hirmuta ühtegi lugejat minema, kui lugu ise on päriselt ka põnev ja hästi kirjutatud. Selleks tuleb usaldada ajakirjanikke oma töös ning julgeda sisuturunduse ja sulanduva reklaami võimalustega katsetada. Kui aga saabus reklaamiagentuuri Optimist esindus ja alustas sisuturunduse strateegia loomisega (millest kirjutab pikemalt Silja Oja), saime kuulda ka nende arvamust, et igasugune märgistus devalveerib nende töö väärtuse, ükskõik kui kvaliteetne see on. Millegipärast mõjus see (ehk eelmistest ettekannetest mõjutatuna) klassikalise reklaamimehe “meile tehakse kogu aeg haiget” jutuna. Soovitaksin neil selle märgistusega leppida ja lihtsalt nii head tööd teha, et keegi ei märkakski, mis kuhugi nurka pisikeselt kirjutatud on. Mõtlesin, et ehk peaks ka agentuuritöötajad sinna meeskonnakoolitusele koos ärimeeste ja ajakirjanikega saatma.

Autor: Liisa Kivirähk

Osale arutelus

ERROR: Object template SessionInfo is missing!

Toetajad

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Best Marketingi sotsiaalmeedias

RSS

Toetajad

Valdkonna töökuulutused

SALONSHOP BALTIC OÜ otsib TURUNDUSJUHTI

Salonshop Baltic AS

31. detsember 2018

STOCKMANN AS otsib KOMMUNIKATSIOONISPETSIALISTI

Stockmann AS

13. jaanuar 2019