Autor: Silja Oja • 10. detsember 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Inimesed kulgevad ja tiksuvad liiga palju, ei peatu ristteedel, et järele mõelda, kuhu edasi minna, aga mõtlemine ja mõtestamine on väga olulised. Elu mõte on ju see, mis me ise sellele anname. Kui juht ei tea, kes ta on ja kuhu ta teel on, ei saa ta ka oma töötajaid juhtida ega arendada.

Eesti juhid ei ole eriti head inimeste arendajad. Põhjus on selles, et tulemus on tähtsam kui inimene ja protsesse juhtida on lihtsam kui inimesi. Miks see nii on? Juhtimise ajalugu Eestis ei ole väga pikk. Vanema põlvkonna juhid ei ole juhtimist õppinud, nad on juhtimisoskuse omandanud läbi isikliku kogemuse. Juhtidel endal puudub positiivne kogemus. Strateegiates puudub inimese mõõde – meie juhid mõtlevad äri-keskselt ja unustavad inimese. Juhte tuleb mitte ainult koolitada, vaid ka arendada. Tuleb ka juhilt küsida: „Kuidas sa tahad areneda?“. Kui juhil endal puudub motivatsioon, siis ta peab koju minema - ta ei tohi siis töötada inimestega.