2. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti keeles „ostupaanika“ nimetuse saanud tarbijakäitumisel on tegelikult kaks alaliiki. Niinimetatud hamstrikäitumine tähendab seda, et inimesel on pidev kalduvus osta kokku tarbetuid varusid, mida ta ei suuda ära kasutada ja mille hankimine ja hoiustamine hakkab juba segama igapäevast elu. Turundusinimestena on meil selle käitumisviisi mõistmisega vähe peale hakata, pigem on tegemist psühooloogide tööpõlluga. Turunduslikust vaatenurgast pakuvad huvi ja omavad tähtsust ajutised ostupaanikad, millega kaasamineku eest pole kaitstud pea mitte ükski tavaklient. Viimased aastad on Eestis pakkunud mitmeid praktilisi näiteid.

Iga ostupaanika lahutamatuks kaaslaseks on meeleheitlik katse selgitada välja paanika algataja, kuid enamasti on see „mission impossible“. Ostupaanikat käivitavad ja soodustavad erinevad tegurid ja sageli ei saa selliseid olukordi põhjendada vaid piiratud pakkumisega. Paanika tekkimist mõjutab brändide ja jaekaupmeeste suhtekorraldus, meediakajastused, inimeste omavaheline suhtlus, hinnasignaalid ja mitmed muud tegurid. Reeglina ei anna üks tegur eraldi võetuna tarbijale piisavalt tugevat signaali käitumise korrigeerimiseks. Vaja on signaalide koosmõju või eelneva kogemuse poolt kinnistatud reageerimisviisi (nt klient ei reageerinud eeelmisele ostupaanikale enda jaoks õigesti ja pidi mingi aja vältel vastava tooteta läbi ajama).