Filosoof Peter Sloterdijk on aga osutanud, et rohkem kommunikatsiooni tähendab põhimõtteliselt ka rohkem konflikte. Avalikud diskussioonid võrdõiguslikkuse teemadel mõjuvadki enamasti halastamatute maailmavaateliste või elutundeliste lahingutena, kus ilkumise väljakannatamine kuulub otsekui endastmõistetavalt kutsumuse või palga sisse (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Mari-Liis Sepperi mõnitamine Peeter Oja poolt „Ärapanijas“ ei olnud pelgalt infantiilne tolatsemine või süüdimatu konjuktuursus, seal oli haista toorest viha ja nilbet sadistlikku naudingut).
Alati on valus on vaadata, kuidas keegi, kes heas usus mingit õilsat asja ajab, kaikaga vastu pead saab. Ikka ja uuesti. Seksuaalvähemuste õigusi puudutavates avalikes aruteludes on üldlevinud kaigasteks „terve mõistus“, traditsioonilised pereväärtused, rahvastiku taastootmine, valitud tsitaadid Vanast Testamendist jne. Ja enamasti – kui mitte alati – tunnevad kaikaga andjad ka ise end kuidagi rünnatute või ohustatutena.